Tänavakassid väheneks kodukiisu steriliseerimisel

Mure kodutute loomade pärast aina kasvas ning aitamine muutus süsteemseks, kuni kahe aasta eest registreeriti ametlikult Eesti Humaanse Loomakohtlemise Selts (EHLS). Seltsi eesmärk on lühidalt öelduna kahandada tänavakasside hulka.

Vabatahtlike toel toimetav ning annetustest ja liikmete tengelpungast rahastatav selts on liikunud jõudsalt eesmärgi suunas – ainuüksi tänavu on uue kodu leidnud 150 kassi. Nendest 29 rändasid Soome, ülejäänud kodudesse üle Eesti. Keskmiselt leiab endale uue kodu 15 kassipoega kuus. Kui eestlased võtavad endale eelkõige kassipoegi, siis Soome lähevad enamasti täiskasvanud loomad. Kodu vajavate tänavakasside pildid ripuvad seltsi kodulehel, samuti EHLS-i Soome sõbraseltsi kodulehel, lisaks ilmub eri lehtedes regulaarselt kuulutus.

Kuidas siis kasside päästmine käib? Leitud kassid, olgu nad suured või väikesed, käivad esmalt läbi Õismäe loomakliiniku arsti juurest – seltsi abistav arst läbivaatuse eest raha ei võta. Loomadele tehakse ussi- ja kirbutõrje, samuti ravitakse kõrvades elavaid lesti. Kui on tõsisem, aga ravile alluv haigus, ravitakse kass terveks. Lisaks loomad vaktsineeritakse ning vanemad kui seitsmekuused ka steriliseeritakse. “Kasse oleks tänavatel tunduvalt vähem, kui (tänava)kassid oleksid steriliseeritud,” on Bukina selle endale südameasjaks võtnud.

Pärast steriliseerimist hoitakse kasse vähemalt nädal aega korteris. Seejärel asuvad loomad kas n-ö kasuperre, kohe uue omaniku juurde või lähevad tagasi tänavale, kui nad on kodustamiseks liialt metsikud. “Miks me peaksime looma tapma? Kui ta on harjunud tänaval elama, las olla parem seal. Tänavakasside eluiga on keskmiselt neli aastat,” sõnab Bukina. Kass pannakse magama ainult siis, kui tegemist on parandamatult haige või ohtliku loomaga. Kõige rohkem kodutuid kasse leidis EHLS sel suvel Haaberstist, rohkelt elab neid ka Õismäel ja Lasnamäel.

Kõiki ei suuda päästa

Kui inimene leiab kassipoja ning on nõus teda paar nädalat enda juures hoidma, püüab Humaanse Loomakohtlemise Selts teda aidata nii nõu kui jõuga, näiteks kassitoidu või liivaga. Samuti tehakse leitud kassile tasuta arstikontroll ning hiljemalt kolme nädalaga leitakse talle uus elukoht. Uut kodu otsitakse aga hoolega, iga inimene loomapidajaks ei sobi. “Selge on see, et kõiki kasse ei suuda me päästa,” nendib Bukina.

Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liikme Helen Roosimägi hinnangul on EHLS teinud palju head. Kuna loomadega tegelevaid seltse on igasuguseid, paneb Roosimägi inimestele südamele, et kuhugi annetust tehes uuritaks enne järele, kellele ja milleks raha on vaja, ning hiljem kontrollitaks, mis rahast on saanud.

“Loomakaitse Selts annab alati annetuste kohta tagasisidet, sest igasugune sekeldus heidaks halba varju kõikidele taolistele seltsidele. Inimesel on õigus küsida, mis tema rahaga on tehtud,” julgustab Roosimägi annetama, kuid mitte pimesi usaldama.

Vaata ka:

www.ehls.ee

Koduloomi tuleb alati valvata

•• Eesti Väikeloomaarstide Seltsi presidendi Valdeko Paaveli sõnul on tänavakasside steriliseerimine suur panus kodutute loomade arvu kahanemisse. “Täpselt sedasama räägime iga päev oma kliinikus – kui ei ole plaanis kutsikaid saada, on ainuõige loom steriliseerida,” sõnab Paavel.

•• Oma kodulooma ei tohi kunagi lasta järelevalveta õue ega jätta üksi lahtise aknaga koju. Hulkumine võib lõppeda traumade, nakkushaiguste või soovimatu paaritumisega. Isegi surmaga. “Ja siis pole tõepoolest enam mõtet imestada, kui midagi juhtub,” manitseb loomatohter.

•• Kasside jaoks ei ole õuesaamine elutähtis. “Igal loomal on oluline lasta tema instinktid rahuldada. Kassi saab õpetada liivakastis käima, küünte kratsimiseks võib koju muretseda vastava lelu,” soovitab Paavel.