Talvel tuleb väsimus peale

Kaivo Kopli

Toimetaja veerg

Kusagil kõige koledamatel hilissügise päevadel või pigem pimedatel õhtutel või siis hiljemalt uue aasta algul tekib mõnel hetkel väljakannatamatu talveväsimus, mida nii väga tahaks leevendada kasvõi esimese ettejuhtuva reisiga soojale maale - näiteks Dubaisse. Kõigest 7000 krooni ja sõidad otse Tallinnast Pärsia lahe äärde. Seepärast võib väga hästi saada aru inimestest, kes võtavad endale nädalase puhkuse talvel ja lepivad suvel lühema töövaba ajaga.

Tegelikult ei peakski see talv eriti masendav olema. Külluslik lumi ja käre pakane nagu kuuluvadki ju ühe õige talve juurde, valged jõulud ning kõikvõimalike ilusate epiteetidega varustatud ilmastikukirjeldused peaksid meele lausa rõõmsaks tegema.

Ehk teevadki, kuid mõnes mõttes oleks sügisena näiv talv talutavam. Piltpostkaardilikku lumesadu on sooja toa aknast küll imeilus vaadata, kuid autoaknast on asi juba tükk maad hullem. Paksu lumega pole teedel naelkummidestki mingit abi, parimal juhul kujuneb sõit kestvaks libisemiseks, halvimal juhul lõpeb see teadagi kinnijäämisega.

Autodest edasi rääkides tuleb kahetsusega nentida, et vähemalt viie aasta vanustel masinatel näib enamik hädasid äkitselt ilmnevat just talvel. Lumme jäänud isikliku sõiduriista asemel taksosse istudes võib üllatusega tunda, et oma auto on nagu külmkapp, võõras auto aga nii soe, et ei tahakski välja tulla, kui selles istumine just rahakotti liialt ei tühjendaks.

Hullem on aga olukord muidugi siis, kui auto lihtsalt ei käivitu ning liikumiseks tuleb bussi kasutada. Tagantjärele võib sellist katastroofi pidada kenaks katsumuseks ja n-ö eluga kurssi viimiseks. Ei tahaks seda küll kellelegi soovitada, kuid just sellises olukorras saab selgeks, kui tüütu on bussi oodata, kui aegaraiskav on tund aega varem ühest punktist teise liikumist alustada, kui raske on toidukott, ja kui sageli see (või pigem need) tuleb täis osta ja lõpuks, kui ahistav on hilisõhtul kodus istuda, teades, et siit linnaäärest läheb järgmine sõiduvahend alles hommikul.

Mõnikord on tõepoolest hea tunne tõmmata 20 miinuskraadiga õhku ninna, kuid siis tahaks muidugi õige pea sooja majja tagasi minna. Sealt võib mõnikord alata veel üks probleem, mis talve väsitavaks ja tüütavaks teeb. Aeg-ajalt tekib küsimus, mille kuradiga kõiki neid suuri eramaju soojaks köetakse ja kas iga korrus või tuba neis talv läbi ikka üldse soe ongi. Võib-olla pole täiesti uutes elurajoonides probleeme elektriga, kuid usutavasti enamikus vanemates, kaugemates ja eelkõige just suvilapiirkondades ei kõlba elekter õieti millekski.

Ja seda tõesti sõna otseses mõttes. Mõistmata küll, kas asi on voolu tugevuses, pinges või kes teab milles veel, on igal juhul silmaga näha, et mikrolaineahi ei sulata saial võidki, et vooluvõrgus mobiiltelefon teeb piip-piip ja teatab low battery, et arvuti ei hakka tööle ja mis muidugi kõige tähtsam - elektriradiaatorid ei küta ruumi soojaks. Siis järsku võib avastada, et ahi on küll olemas, kuid mõtlematu inimesena on puud jäänud muretsemata, et tõsiselt külma ilmaga ei piisagi ühest ahjukütmisest päevas, mis niigi tunde võtab.

Siis tulevadki pähe mõtted, et kas ei võiks ometi elada kusagil soojemas kohas või siis vähemalt talveks lõunamere äärde kolida. Miks mitte kasvõi Pärsia lahe äärde ja Kuveiti, mida lääneriigid ikka vabastama tulevad.