Suve lõhnad ja õievaht

Jasmiinid (Jasminum) on igihaljad või heitlehised puitunud vartega ronitaimed ehk liaanid, ebajasmiinid on aga heitlehised põõsad. Tõelised troopilised jasmiinid meil avamaal ei talvitu. Jasmiinidest on kõige talvekindlam heitlehine kollaste õitega Lääne-Hiinast pärit madal jasmiin (Jasminum humile), mida võib ka avamaal proovida kasvatada. Jasmiin on õlipuuliste sugukonna taim, nagu ka saar, sirel, forsüütia, õlipuu jpt.

Ebajasmiin kuulub aga hortensialiste (Hydrangeaceae) sugukonda. Ebajasmiini (Philadelphus) perekonda kuulub 80 liiki heitlehiseid põõsaid ja nad kasvavad looduslikult põhjapoolkera parasvöötmealadel. Vaid ühe liigi kodumaa on Euroopa. Kõige kaugemal lõunas võime kohata ebajasmiine Mehhikos ja Kesk-Ameerikas Guatemalas. Subtroopiliste liikide seas on ka igihaljaid põõsaid.

Looduses kasvavad ebajasmiinid kuni kuue meetri kõrgusteks põõsasteks ja sordid erinevadki üksteisest põõsa kõrguse, laiuse, lehtede suuruse, värvuse, õitsemisaja, õie kuju ja lõhna poolest. Tuntakse väiksemate ja suuremate, liht- ja täidisõitega ebajasmiini sorte. Kuldkollaste lehtedega on harilik ebajasmiin „Aureus”. Kahe-kolme meetri kõrgusteks kasvavad täidisõielistest sortidest „Schneesturm”, „Virginal”, „Dame Blanche” jt. Kuni meetrikõrgune on täidisõieline sort „Snowbelle”. Kuni pooleteise meetri kõrguseks kasvab lihtõieline „Belle Etoile”.

Alustab õitsemist juunis

Ebajasmiinile iseloomulikud tunnused on tugev magus jasmiini või apelsiniõie lõhn ja värske kurgi lõhnalised lehed ja lehepungad, tema õies on neli kroonlehte. Tuntakse ka lõhnatute õitega ebajasmiine.

Lõhn võib olla hurmavalt magus ja meelisklev, aga ka tugev maasikalõhn nagu väikeste lehtedega värd-ebajasmiini (P. x lemoinei) sordil „Erectus”. Ebajasmiini varte koor on õhuke ja eraldub kitsaste ribadena. Sellest ei maksa ehmuda ega pidada koore eraldumist haiguslikuks nähtuseks.

Vahel imestatakse, et mõni ebajasmiin õitseb juba enne jaanipäeva, aga naabri aias alles juulis. See on täiesti normaalne, sest tegu on erinevat liiki või sorti taimedega. Kõige varem alustab õitsemist juuni lõpus Euroopast pärit harilik ebajasmiin (P. coronarius). Seejärel puhkevad õide hübriidse värd-ebajasmiini sordid. Varastest õitsejatest mitu nädalat hiljem avavad õied alt karvaste lehtedega USA kaguosast pärit laialehine ebajasmiin (P. pubescens), Põhja-Ameerika lääneosast pärit Lewisi ebajasmiin (P. lewisii) ja meil üsna haruldane Hiina Hubei provintsist pärit hall ebajasmiin (P. incanus). Lewisi ebajasmiin on USA Idaho osariigi tunnustaim.

Ebajasmiinid pole nõudlikud kasvukoha või pinnase suhtes. Nad kasvavad ja õitsevad ka tagasihoidlikemates oludes. Siiski õitseb ebajasmiin rikkalikumalt päiksepaistelises ja viljaka pinnasega kasvukohas. Ebajasmiin sobib kasvatamiseks üksikpõõsana, grupina murus, vabakujulise või pügatava hekina. Pügatavaks hekiks valige hariliku või laialehise ebajasmiini istikud, sest pügades lõikame ära ka uhkete täidisõieliste sortide oksad koos õiepungadega. Pügatavas hekis jätke istikute vahekauguseks pool meetrit, vabakujulises hekis üks kuni 1,2 meetrit.KolkvitsiaPõõsas nagu mannavaht

Ebajasmiinist palju eksootilisem on Kesk-Hiinast pärit roosade õitega kolkvitsia (Kolkwitzia amabilis). Kolkvitsia on üheliigiline ehk monotüüpne taimeperekond ning kuulub kuslapuuliste (Caprifoliaceae) sugukonda.

Kolkvitsia on kuni 2,5 meetri kõrgune kaarjate peenikeste graatsiliste okstega heitlehine põõsas.

Juunis või jahedamal suvel juulis puhkevad põõsal kellukjad roosad õied. Õisi on enamasti nii rikkalikult, et põõsas jätab aeda maha kallatud hiigelsuure mannavahupoti mulje.

Kolkvitsia on soojalembene taim ja tuleks istutada külmade põhjatuulte eest varjatud päiksepaistelisele kohale. Pakaselisemal talvel võib külm okste vähem puitunud tippusid kahjustada, kuid enamasti taastub põõsas külmakahjustusest kiiresti.

Uus huvitav kolkvitsia sort on kollaste lehtedega kuni kahe meetri kõrguseks kasvav „Golden Cloud”. Kuni 2,5 meetri kõrguseks kasvab rikkalikult õitsev sort „Pink Cloud”.