Surm elu alguses

“See tundus algul liiga uskumatu. Noor naine sureb sünnitusel – tänapäeval!” rääkis noor mees lugu, mida mäletab kogu nende kursus. “Bioloogidena arutasime juhtunu põhjusi ja mõistsime neid. Vereülekandel ilmnes, et asendusveri ei sobinud. Rumalate juhuste kokkulangemise tõttu leidis see kõik aset nädalavahetusel ja Rakveres, kuigi Kristel oli Tallinna tüdruk.” Ta jätkas, et matuste ängistuses tajusid kursusekaaslased siiski ka helgemat poolt. Kristelist jäid maailma kaksikud tütred. “Oli tunne, et värvikas kursuseõde pole täiesti kadunud, vaid tema elu kestab lastes edasi,” meenutas mees.

Kõneleja abikaasa lisas, et aasta 1991 jääb ta mällu musta aastana, augustiputshi ja surma aastana. Segast hirmutunnet kandis noor naine kaasas mitu aastat, kuni ta ise sünnitas terve lapse.

Eesti mustad aastad

Surm sünnitusel ei ole Eestis paraku nii haruldane, kui see arenenud riigis olla võiks. Emade suremuse näitaja poolest oleme näiteks Soomest viis korda halvemas seisus.

Aasta 1996 oli meile viimase 25 aasta õnnelikem: surm ei katkestanud ühtegi lapseootust. Ka möödunud aasta tõi lõplikult täpsustamata andmeil kaasa vaid ühe ema surma. Ometi arvab Tartu Ülikooli naistekliiniku juhataja kt Helle Karro, et rõõmustada on vara. “Statistika näitab, et teatud aja järel kordub must aasta, kus registreerime kümne või enama ema surma.”

Rahvusvahelises võrdluses olid Eesti halvimad aastad 1994 ja 1995, kus meil 100 000 elussünni kohta tuli 56,4 ja 51,6 surma. Et Eestis on vähe elanikke ja viimastel aastatel eriti vähe sünnitusi, piisas selle näitaja saavutamiseks vastavalt 8 ja 7 surmajuhtumist aastas.

Lätis oli 1995. aastal sama näitaja 23,2 ja Leedus 17, Soomes koguni 1,6. Euroopa kõige kõrgem emade suremus on Rumeenias – 1990. aastal 130 surma 100 000 sünni kohta.

Kõik need juhtumid pole siiski surmad sünnitusel. Helle Karro selgitusel loetakse emade suremuseks ka surma raseduse või sünnituse ajal ja kuni 42 päeva pärast sünnitust või raseduse katkemist. Arvesse ei tule ainult rasedusega täiesti seostamatud surmapõhjused nagu autoõnnetus.

Rootsis on ühe emade suremuse põhjusena välja toodud ka enesetapp. “Ilmselt on see seotud sünnitusdepressiooniga, kuid Eestis ei tea ma sääraseid juhtumeid,” kommenteeris Karro.

Eesti emade suremuse kohta on ta kogunud statistikat 1972. aastast alates. Otsesed põhjused on seotud sünnitustüsistuste või meditsiiniabiga. Kaudsed põhjused võivad olla tingitud eelnenud või kaasnevatest haigustest, mida rasedus on ägestanud.

“Äkksurma toob kaasa lootevee-emboolia, mille puhul tekib vere hüübimatus,” rääkis Tartu Ülikooli naistekliiniku peaarst Aivar Ehrenberg. “Ka parima abi korral jääb sel puhul elama umbes viiendik emadest.”

Aastail 1985–1989 suri sel põhjusel üheksa naist. Verejooks oli põhjuseks kümnel, raseduskramptõbi 7 korral. Ootamatu on abordisurmade sagenemine.

“Paljudel juhtudel ei ole teatud hetkest alates probleemiks enam sünnitusabi, vaid intensiivravi kättesaadavus,” lisas Ehrenberg. Ta nentis, et kui kõrgema etapi haiglas nagu Tartu Ülikooli kliinikum paikneks sünnitusosakond sama katuse all intensiivravi- ja kirurgiaosakonnaga, võiks see ehk mõne ema elu päästa. “Saatuslik lõpp jõuab tihti kohale minutite jooksul,” mainis ta.

Kuni 1990. aastani on Eestis kõik emade surmajuhtumid ükshaaval analüüsitud, haiglates käidud ja arstidega kõneldud. Sealtpeale on kontroll nõrgenenud.

Minutid otsustavad

“Surm sünnitusel raputab kogu haiglat,” muutus Helle Karro hääl tõsiseks. Ei tema ega Ehrenberg ole ise arstina sünnituslaual ema surma näinud. “Kuid ma olen tulnud hommikul tööle Pelgulinna haiglasse, kui selline asi on eelmises vahetuses juhtunud,” lisas Karro.

Ühes linnas suri kord samal ööl kaks sünnitajat. Kuni arstid üht naist elus hoida püüdsid, läks ka teine. “Kaua aega sõitsid tolle linna naised Tallinna sünnitama,” meenutas Karro.

Aastail, mil ta ise ministeeriumis surmajuhtumeid analüüsis, ei olnud need tema kinnitusel kuskil päris arsti süü. “Umbes kolmandikul juhtudest arvasime tagantjärele, et oleks võinud teisiti tegutseda, kiiremini vahele segada või valida teistsuguse taktika. Tegelikult ei oleks see pruukinud naist päästa.”

Mitte kõik Tallinnas ja Tartus registreeritud surmajuhtumid ei ole seal alanud, vaid naised on suurtesse haiglatesse sattunud juba kriitilises seisus. Lisaks keskustele registreeritakse aga emade suremust sageli ka Ida– või Lääne–Virumaal.

“Kui võib aimata raseduse tüsistunud kulgu või on suurem sünnitusrisk, peaksid need naised küll sünnitama kõrgema tasandi haiglas,” kommenteeris Aivar Ehrenberg. “Sünnitusabi annab Eestis 19 asutust. Pole ime, kui kõik need ei saa parimal moel tegutseda.”

Miks meie emad surevad sagedamini kui naabermaades, sellele arstid otsesõnu siiski vastata ei oska.

“Iga lugu on omamoodi,” nentis Helle Karro. Tema hinnangul tuleb jätkata kõigi surmajuhtumite põhjalikumat analüüsi, nagu seda tehti nõukogude ajal ning teha järeldused meditsiiniabi parandamiseks.

Teiselt on emade suremus kogu maailmas seotud ka rahva sotsiaalmajandusliku olukorraga. Peaaegu igal aastal jõuab meie kurba statistikasse ka mõni lapseootel naine, kes ei ole naistenõuandlat üldse külastanud ja on toodud haiglasse juba sellises seisundis, kus ei ole enam väga palju teha.

Kõik ei jõuagi arstini

Näiteks 1994. aastal suri neli ema haiglas, nelja naise rasedus selgus aga kohtumeditsiini lahangul. Neist kaks olid surnud emakavälise rasedusega. Miks need naised arsti juurde ei jõudnud, seda ei oska keegi öelda.

Ühiskond ei saa kontrollida, vaid üksnes kaudselt mõjustada, nentis Helle Karro. Nõuandlasse pöördumist seotakse sünnituspuhkuse pikkusega, -toetuste suuruse või beebipakkidega. Mõjustada saab sellega, et rasedus- ja sünnitusabi on tagatud, seda ka ravikindlustamata naistele.

Karro lisas, et abort on meil tasuline, naine maksab poole hinnast. “On kuulda olnud hääli, et naine peaks maksma kinni kogu abordi. Ma ei pea seda õigeks, sest see võib teatud ühiskonnakihtides lõppeda õnnetult. Ja mingil juhul ei saa ma pooldada abordi keelustamist.”