Suri legendaarne telediktor ja saatejuht tädi Ruth
Ruth Peramets sündis 28. novembril 1927. aastal Tallinnas. 1946. aastal asus ta tööle Eesti Vabariigi Metalli- ja Keemiatööndusliitu, 1955. aastal aga osales filmides “Andruse õnn” ja “Jahid merel”. 13. augustil 1955. aastal nägid televaatajad Ruth Perametsa esimest korda ekraanil, kaks päeva hiljem vormistati ta poole kohaga Tallinna Televisioonistuudio diktoriks.
“Mina vana telehundina võin eksimatult öelda, kui ekraanil olevas inimeses on see miski, mis paneb ta inimestele meeldima, ja kui tal seda miskit pole. Ruthil oli see miski kindlalt olemas ning rahvas armastas teda, hakates tema kaudu ka ETV-d armastama,” meenutab Ruth Püssi kauaaegne kolleeg Rein Karemäe.
1967. aastal algas saatesari “Tädi Ruthi jutt”, mille kaudu Ruth Peramets-Püssist sai igaveseks tädi Ruth. Ruth Püss töötas ETV-s 28. aprillini 1984. Pärast ekraanilt lahkumist loobus ta kõigist intervjuudest ja avalikest esinemistest ning pühendus perekonnale.
Rein Karemäe meenutab, et Ruth Peramets hoidiski oma perekonnaelu tööst rangelt lahus ning töövälised kokkupuuted olid minimaalsed. “Ta imponeeris mulle kui väga hea professionaal – ei mäleta kordagi, mil ta oleks ekraanil eksinud. Ja ka oma lastesaateid tegi ta väga suure pühendumusega. Tegemist oli ääretult sümpaatse ja südamliku inimesega, Ruthil oli soe silmavaade, meeldiv hääl ning kena väljanägemine,” räägib Karemäe.
Tiina Mägi jaoks oli tädi Ruth enam kui lihtsalt kolleeg. “Meie olime tollal noored plikad teles, aga tema oli meie jaoks naiselikkuse kehastus, vanem sõbranna ja nõuandja. Kui oli mingi mure, siis Ruthiga võis alati rääkida. Ta oli nii meeletult naiselik – pehme, igikestev. Ruth on alati meie jaoks olemas olnud ka siis, kui ta ekraanilt lahkus. Minu jaoks lõppes üks ilus aeg praegu,” sõnas Mägi.
Uudne närveerimisvorm
“Ruth on ühe ajastu sümbol. Tollal oli telel kindel roll, ETV püüdis ja suutis inimestele edasi anda head. Inimesed said oma pidepunktid humaansest telest, mida andis edasi ka Ruth – lastesaadetes polnud kurjust ega pila. Kui Ruth tuli saateid teadustama, oleks nagu sõbranna tuppa tulnud,” meenutab Mägi.
“Tänapäeva vaataja ei mäleta enam aegu, mil diktor oli teles A ja O. Tema juhatas saateid sisse, ega siis olnud algusmuusikat ega graafikat, pandi papitükk ette ja läks, enamik saateid oli ju otse. Ruth tegi seda tööd väga hästi,” tunnustab Karemäe endist kolleegi veel aastakümneid hiljem.
Ruth Peramets-Püss on 15 aasta tööjuubeli puhul (1970) meenutanud oma tööd ekraanil selliste sõnadega: “Minu arvates tekkis sellest ajast täiesti uudne närveerimisvorm, mis erines kõigist varasematest laval, filmikaamera ees, koosolekul või mujal. Võib-olla seetõttu oli esimene televisiooniaasta huvitavamaid aegu minu elus, esimene tööpäev aga unustamatu. Kui esimeseks saateks, kus ma diktor olin, Tiiu Vahi mikrofoni avas, Arvi Püss valgust sättis ja Inno Varandi kaamerate juures oli, tekkis äkki selline moment, et ei teadnud, kuhu vaadata! No kuhu ma vaatan? Elus vaatad ju kaasvestlejale silma, filmivõtetel pead vältima vaatamist objektiivi – siin aga tuleb just vaadata otse objektiivi! Seda meist keegi siis veel ei teadnud. Ja mulle öeldi: vaata seda musta täppi seinal kaamera kõrval. Kui imelik see tundub nüüd, 15 aastat hiljem.”
