Sügis Venemaa kõige lõunapoolsemas kuurordis

Vean kihla, et küsimusele, kumb linn asub lõuna pool, kas Venemaa kuulsaim kuurort Sotši Musta mere ääres või meie mõistes peaaegu maailma äärel asuva Kaug-Ida mitteametlik pealinn Vladivostok, vastavad paljud Vladivostok puhtalt sellepärast, et ma küsin niimoodi. Küsimuses peab ju olema mingi trikk, sest „loogiline” vastus oleks ikka subtroopiline Sotši!

See ongi väike geograafiline kurioosum, aga Vaikse ookeani äärne Vladivostok asub tõepoolest veerand kraadi võrra lõuna pool kui Sotši. (Venemaal asuvad suurematest linnadest Vladivostokist lõuna pool üldse vaid Dagestani pealinn Mahhatškala ja Põhja-Osseetia pealinn Vladikavkaz.)

Peaaegu septembri lõpuni saab Vladivostokis vabalt ujuda 20-kraadises merevees ja mõnuleda päeval veel üsna sooja päikese käes kümne kilomeetri pikkusel liivarannal nimega Ša­morra. Ja kõike seda sama mõ­nusa tuule käes nagu Hiiumaal.

Kaug-Ida suvi on tänu soojendavale ookeanile peaaegu sama pikk kui Musta mere ääres. September on Vladivostokis tõeline samethooaeg, nagu venelased armastavad ütelda. Oktoober pole küll enam nii soe, kuid päikest veel jätkub.

Vladivostoki suur pluss on aga see, et kuna Nõukogude Liidu lagunemiseni oli linn välismaalastele suletud (sõ­jasadam) ning tegemist on ikkagi väga kauge kohaga isegi 90 protsendi venemaalaste jaoks, siis on seal suhteliselt vähe turiste.

Laht nagu vahe mõõk

Septembri algul Vladivostokis viibides avastasin sealt erilise tunde, mis Venemaa provintsides tekib suhteliselt harva. Selle tunde tekitasid värske meretuul, mõnusalt piiripealne suhe korra ja käestlastuse vahel ning palju vabameelseid, lausa mässuliselt mõtlevaid inimesi – Venemaa ül­dises kontekstis. Nendega kohtumiseks ei pea sa teadma „õigeid ringkondi”, vaid võid neid vabalt kohata tänaval, rannas, õllebaaris. Eriti mõjuvad kõik need asjaolud meeleolule palsamina siis, kui oled pikalt loksunud mööda Ida-Siberi ja Kaug-Ida depressiivseid linnakesi.

Kolmest küljest merega piiratud Vladivostok on lugematutest lahtedest sopiline nagu üks hea vanaaegne maja. Lahtedest kuulsaim on Kuldsarve (Zolotoi Rog) laht, mis tungib nagu vahe mõõk linna rindkeresse, jagades selle kaheks peaaegu nagu Istanbuli. Selle järgi ongi laht tegelikult oma nime saanud.

Põhiline elu linnasüdames kulgebki Kuldsarve lahe ümbruses ja kaldapealsel nimega Sportivnaja. See on küllalt väsinud paik nagu enamik Vladivostoki neist asjadest, mida peetakse infrastruktuuriks. Aga seda väsinud olekut ei maksa tähele panna, sest kohale annavad hõngu ikkagi inimesed.

Näiteks ostke lähimast kalapoest kilekotitäis hommikul püütud krabisid (kilo maksab umbes 15 eurot ehk siis pole tegelikult üldsegi odav), lähimast müügipunktist õlut (pool liitrit maksab 70 eurosenti ehk siis pole üldsegi kallis) ja minge kaldapealsele hängima. Uskuge, te leiate peagi paar-kolm tudengit või muidu noort inimest, kes paari tunniga räägivad teile nii palju anekdoote Putinist ja Ladadest (mõlemat armastatakse siin ilmselt vähem kui kuskil mujal Venemaal), et teil tekib tunne: nende üle naermine ongi vladivostoklaste peamine elu mõte.

Vladivostoklased on lahke rahvas, huvitava ajaveetmisega linnas probleeme ei teki. Küll aga tekib teil probleeme, kui loodate naiivselt selles Venemaa ühes kuulsamas sadamalinnas nautida meredelikatesse.

Mina olin üks selline naiivne inimene ja oh kuidas ma pidin pettuma! Täitsa nagu merelinnas Tallinnas – mina küll ei tea, kuhu minna, kui ma tahan Tallinnas süüa head ja soodsa hinnaga värsket kala. Ilmselt kuuleksin sama vastust mis Vladivostoki tuttavatelt: „Oi, Jaanus, aga kui sa tahad head kala saada, siis sa pead mulle homme külla tulema või siis mõnda kallisse restorani minema.” Aga mina tahtsin mereelukaid kohe, palju ja normaalse hinnaga. Tuli välja, et sellist kohta merelinnas Vladivostokis pole. Ränk oli see löök pärast seda, kui olin lugenud, mis maitsvad elukad kõik Jaapani meres ja Ussuuri lahes elavad. Enamikus restoranides saab ikka lõhet ja forelli.

Vaalalihast pirukad

Kohalikud ütlesid, et 1990-ndate bezpredel (korralagedus) mõjunud kõige muu hulgas laastavalt ka kohalikele kalavarudele, prae­gu läheb aga suurem osa pare­mast kalast Moskva ja Peterburi kallitesse restoranidesse. Nõukogude aja kalarikkust ei tule siin enam ilmselt kunagi, ütles üks vanem Vladivostoki teadlane nukralt. Muu hulgas mäletas ta, kuidas veel 1970-ndatel müüdud Vladivostokis vaalalihast pirukaid, kolm kopikat tükk.

Petropavlovsk-Kamtšatski kõr­val ilmselt ühes huvitavamas Venemaa merelinnas leiab tähelepanelik reisija unikaalseid olukordi igal sammul. Näiteks kõrvuti asuvad reisisadam ja raudteejaam! Vladivostokis läheb raudtee otse mereni välja, Moskva rongi eraldab Jaapani laevast napp paarsada meetrit. Või siis Venemaa üks vähestest Põhja-Korea rahvusrestoranidest, Venemaa siiani suurim kasutatud Jaapani autode turg või endiste rannakaitse suurtükipatareide tiheduselt kogu maailmas unikaalne Russkii saar. Turistile tekitavad Vladivostokis ehk kõige rohkem probleeme hotellid. Need on enamikus endiselt sellised, nagu nad Nõukogude ajast maha jäid, ning neid on suh­teliselt vähe. Ja need vähesed ei ole just kõige odavamad. 50 euroga öö eest tuleb vähemalt arvestada. Ja tark oleks hotellituba ette kinni panna.

Võib-olla on Vladivostokis kerge kulgemise põhjus see, et tsaariaja lõpus ja veel isegi 1920-ndatel, kui mujal Venemaal valitses juba totaalne kommunistide terror, oli see ääretult paljurahvuseline ja mitmekultuuriline linn. Kinnise linna staatusest vabanedes on see magus mälestus justkui uuesti vladivostoklaste suikunud geenidest ellu ärganud. Esialgu veel arglikult, kuid elujanulise merelinna taaskujunemist võib juba märgata. Ja see õrn kujunemise aeg ongi ilmselt kõige huvitavam. Proovige seda tabada.

Kunagise Nõukogude Liidu kunagine liider Nikita Hruštšov ütles kunagi: „Teeme Vladivostokist teise San Francisco.” Jumal ise teab, millisena Hruštšov San Franciscot ette kujutas, aga kindel on see, et Vladivostok on üks erilisemaid linnu Venemaal ja Kaug-Ida üldse üks teistmoodi Venemaa.

Soovitus

Millega reisda?

•• Lennukiga sõidab Moskvast Vladivostokki üheksa tundi. Kui piletid varakult võtta, võib lennata edasi-tagasi 350–400 dollariga.

•• Ekspressrong sõidab Mosk­vast Vladivostokki kuus päeva (piletid maksavad 3200–14 000 krooni), tavaline kiirrong kuus päeva ja 16 tundi (piletid maksavad 2000–4800 krooni).

Kulud öömajale

•• Hotellidest on klassika 12-korruseline Vladivostok, kust avaneb supervaade merele. Linna parim hotell Hyundai kuulub korealastele ja sealt avaneb samuti lahe vaade Zolotoi Rogi lahele.

Turismimagnetid

•• Vladivostokki peab vaatama ülevalt. Selleks on parimad ko­had ametlik vaateplatvorm Kaug-Ida tehnikaülikooli juures (Zolotoi Rogi lahe põhjakaldal) ning mitteametlik Egeršeldi poolsaare tipus Majaki bussi­peatuse lähedal. Praegu on põ­hi­lised vaatamisväärsused kaks suurt üle lahtede viivat sil­da, mis hakkavad kõrguma linna kohal.

•• Venemaa suurim autoturg on Zeljonõi Ugol. Teed sinna oskab teile juhatada iga vladivostok­lane.

Loe ka jaanuspiirsalu.blogspot.com