Selg korda, lülisid lõhkumata!

“Alaseljavalu on kõige sagedasem arsti juurde pöördumise põhjus,” väidab Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarst neurokirurg dr Andres Ellamaa. Ise eelistab ta väljendit “nimmevalu” – nii ilus sõna eesti keeles.

“Kui keegi nutab, et vähk või südamehaigused on õudsed haigused, siis see on n-ö elu ja surma kategooria. Inimese normaalse elu kategoorias on nimmevalu kõige olulisem haigus, praktiliselt on iga 40-aastaseks saanud inimene ühe ataki läbi teinud. Nimmevalu põhjustab kõige rohkem töövõimetust – nii et ränk värk,” lisab arst.

Ühtlasi rõhutab neuroloog, et iga nimmevalu pole radikuliit. “Nimmevalu on täiesti omaette seisev kategooria, millel võib olla väga palju põhjuseid. Nimmevalule võib mingil ajahetkel, kui närvijuured lülisambakanalis saavad kahjustatud, järgneda radikuliit.”

Nimmevalu võivad põhjustada lülidevahelised liigesed, lülisid ühendavad ligamendid, lülisambale kinnitunud lihased – tavaliselt hakkabki asi lihasevalust. Asi läheb hulluks ja ühel hetkel tuleb ette võtta lõikus. Seda näiteks siis, kui lülidevahelised diskid ehk kõhrelised lülivahekettad on degenereerunud või tuleb sellest kettast tükk välja.

Nimmevalu võib põhjustada ka osteoporootiline luumurd. “See tekib enamasti ootamatult ja olukorras, kus murru tekkimiseks nagu põhjust polegi,” juhib arst tähelepanu veel ühele seljahäda põhjusele.

Lõikusevariante on palju

Ellamaa sõnul on nimmevalust lahtisaamiseks väga palju lõikusevariante. Oli aeg, kus ühe tavalise nimmediski väljasopistumise ehk prolapsi eemaldamiseks tuli lahti võtta kolm selgroolüli. “See aeg on ammuilma möödas. Viimased 30 aastat tehakse vaid pisikene augukene luude vahele, kustkaudu üleliigne kude ära võetakse. Siis leiti: oot-oot, miks me peaksime üldse midagi ära lõhkuma? Ja minnakse otse suure nõelaga diski sisse ja tehakse see seestpoolt tühjaks. Niimoodi närvijuurega otsese kontakti ei minda, aga vabastatakse see survest ometi. Ja valu on pikaks ajaks läinud,” kirjeldab Ellamaa teed suurtest operatsioonidest tänapäevase nukleoplastikani, millega ei kaasne suuri operatsiooniarme. Nahka tehakse vaid pisike auk, kust nõel (tõsi, päris jäme) läbi mahub. Selline täna-päevane meetod pole siiski mingi uus asi – juba nelikümmend aastat tagasi süstiti diski ensüümi nimega papaiin, mis ketta sisu veetustab ja mille tagajärjel rõhk diskis langeb.

Paraku ei kõlba sellised pisikesed operatsioonid igal elujuhtumil. “Kui diskitükk on juba sidemetest läbi tulnud, siis ei saa asjale enam seestpoolt läheneda,” ütleb Ellamaa.

Mujal maailmas on diski opereerimisel kasutusel veel üks variant, kus töövahend on sarnane endoskoobiga. Lõikus on siiski lahtine ja kirurg vaatab ikka oma silmaga, mida ta parasjagu toimetab. Eestis seda ei kasutata.

Eespool kirjeldatud variandid pole aga kaugeltki kõik moodused diskis rõhu langetamiseks ja üleliigse koe äravõtmiseks. Ellamaa sõnul tehakse seda näiteks ka ultraheli ja raadiosagedusega, viiakse diski lüüsivaid aineid (juba mainitud papaiin, aga on proovitud ka 10% veega ja piiritusega). “Võimalusi on niisiis palju, tulemused enamjaolt ühesugused,” kinnitab arst.

Vanusel on nimmehädades väga suur roll

•• Alati pole nimmehädad seotud haiguse, vaid meie vanusega – kõik koed hakkavad ajapikku muutuma ja deformeeruma. “Selgrookanal, mis peaks olema 12–14 mm lai, jääb seetõttu üha väiksemaks ja kõik, mis seal sees, saab ära pitsitatud. Jälle nimmevalu platsis, inimene ei pruugi enam käiagi saada. Selle vastu on ka abi – selgroolülide kaared tehakse tagant lahti. See on küll suhteliselt vanade inimeste kirurgia, kuigi vahel on sama probleem ka noorematel. On olemas kitsa kanali sündroom, kus selg valutab, jalad jäävad tuimaks ja töntsiks. 

Ega keegi eriti ei igatse seda suurt lõikust, kus kaared lahti võetakse. Õnneks on olemas ka tänapäevasemaid meetodeid. Näiteks lükatakse lülide ogajätked üksteisest kaugemale, nii läheb kanal samuti avaramaks. Selleks torgatakse röntgeni kontrolli all ogajätkede vahele väike, aga hirmkallis transplantaat, mis jääbki paigale. Nii kauaks, kui olukord muutub.

Ka osteoporootilise luumurru puhul nimmelülides on suure ja raske lõikuse asemel tihti võimalik nõelatorkega hakkama saada. Maailmas on 20, meil kuus aastat olnud kasutusel meetod, kus murtud lülikehasse süstitakse tsementi – umbes samasugune kõvastuv materjal, millest tehakse kunsthambaid. Häda on küll selles, et enamasti järgneb osteoporoosi korral ühe lüli lagunemisele järgmise lagunemine.

Ellamaa rõhutab, et tänapäeval  püütakse alati  jätta taganemistee – teisisõnu, kui üks moodus ei aita, on alati veel mingi võimalus patsienti aidata.