Saientoloogid õpetavad elama

Siin sebivaid inimesi kutsutakse vabatahtlikeks aitajateks ning nende abi on peidus salapärases teaduses nimega saientoloogia. Jah, see on üks neist uususunditest, millest kõikvõimalikke kahtlaseid jutte levitatakse.

Vabatahtlikud aitajad soovivad end saientoloogia religioonist siiski taandada, öeldes, et nad ei tulnud oma usku levitama, vaid nende asi on kõiki kõikjal aidata.

Põhimõtteliselt lubavad noored abistajad abi kõikvõimalikel elualadel alates abstraktsetest õnnest ja heaolust, lõpetades õpioskuste ja koledate ainete sõltuvusest vabanemisega. Lubadusi on palju ja need on peidetud esialgu segadust tekitavasse vormi.

Energia käima tõmbamine

Esimesel õhtul kohtun telgis tütarlapsega, kes räägib energiast. Selgub, et minu sees käib ringi energia ja kui see mõne koha peal seisma jääb, hakkab valus. Siis on midagi haige.

Tüdruk hakkab mind sõrmega katsuma. “Tunned?” “Tunnen.” Käe pealt. Pea pealt. Tüdruk räägib natuke eesti keelt, aga üldiselt kulgeb vabatahtlike abistajatega vestlus vene ja inglise segakeeles.

Jutt lõpeb massaažilaual, sest tüdruk hakkab mu energiat käima tõmbama. Käed liiguvad seljal üles-alla, edasi-tagasi ning siis kõhul ja kätel ja jalgadel. Sellise protseduuriga olevat võimalik isegi haigustest vabaneda. Vähemalt nii kinnitavad postrid ja tüdruk. “Kas tunned?” Ma ei saa midagi aru. Tüütu on ennast kõhuli ja selili keerata iga minuti tagant.

“Teeme siis nii, et mul on probleem,” patran hoopis abistajatele. “Kuidas te mind aitate?”

“Mina ei saa sind aidata, sa saad ise ennast aidata, aga me anname sulle õiged tehnikad kätte,” selgitab väga kannatlik Natalja. “Mis probleem sul on?”

Ma tahan olla õnnelik ja teha oma tööd paremini, alustan juttu. Järgneb vestlus töö teemadel, kus esitatakse küsimusi, mis peaksid mind viima arusaamiseni, milles mu probleem siis on. Vestlus lõpeb teadmisega, et tähtis on endale mingi eesmärk seada.

Segadusi täis esimene õhtu lõpeb brosŠüüri saamisega. “Ausus ja õiglus” on selle nimeks. Ühtekokku on aitajatel 19 eri brosŠüüri suhetest, tööst, perest, sõltuvusest jne. “Ausus ja õiglus” on huvitav lugemine. See kirjutab lahti kõik selle, mis on maailmas valesti ja kuidas seda muuta saaks.

Energia mõõtmine

Järgmisel õhtul on telgis üks imelik masin. Nuppude ja osutitega. See on e-meeter ehk elektropsühhomeeter ehk energia mõõtja. Masinaga opereeriv noormees selgitab, et kogu meie elu on energiana salvestatud piltidena meie sisse. Need on 3D värvilised pildid heli ja lõhnaga. Ja nende seas on pahad pildid, mis tekitavad stressi ja teevad haiget.

Masin töötab nii, et hoides käes kahte silindrikujulist elektroodi, lastakse sust läbi natuke elektrit. Umbes 1,5 volti või nii. Ei tunne midagi, aga seier liigub edasi-tagasi.

Noormees ütleb, et ma mõtleks inimestest. Mõtlen. Seier liigub väheke. Hmm. Soovitab mõelda mõnest pahast asjast. Ei tule ühtegi meelde, aga naerma ajab küll, mille peale seier täitsa põhja lendab. Tähendavat stressi.

Räägime jälle minu probleemidest. Ei saa aru, kuidas abistajad juba minust ära ei väsi. Ma ei mõista, mille poolest see erineb teistest eneseabi raamatutest või psühhiaatriast või millest iganes. “Keegi teine ei õpeta sulle neid tehnikaid,” kõlab vastus.

“Need tehnikad on ju tavalised kirjeldused elust, inimestest ja nende käitumisest, mis siin siis erilist on?” mõtlen kramplikult. Ja alles siis, pärast kuut tundi nende inimestega jutustamist ärkan teadmatusest ja saan aru, mis asi see kõik on.

See on instruktsioon inimese kasutamiseks. Midagi sellist, mida võiks sünnitusmajas inimestele kaasa panna. Õpetus, kuidas käituda ja olla. Päris võimas.

Aga kollane telk seisab üsna üksikult keset suurt parkimisplatsi ning inimesed põgenevad ta eest eemale, kui näevad flaieritega kollajopesid endale lähenemas. See on ka päris võimas.