Esiteks tundus ilmvõimatu seda laval teha, et kas me üldse suudame sellega hakkama saada. Lugedes tundus Wendy Holdeni “Full Mounty” äärmiselt hea. Me oleme selle küll Eesti oludele ümber kirjutanud, nii et see ei ole enam sedavõrd inglise lugu. Eks meie vabariik ole ka omajagu õitsenud, et mustad plekid võiks välja lüüa: töötus, motivatsiooni puudumine, oskamatus oma eesmärke saavutada.

Millest tükk räägib?

See räägib viiest töötust mehest, kellel on erinevad suhtejamad kaelas. Mees, kes ei julge naisele öelda, et kaotas töö. Mees, kes kardab, et naine talt poja ära võtab. Mees, kes elab emaga koos. Mees, kes arvab, et ta naine teda ei armasta. Mõnes mõttes läheb neil eluga kohanemine vaevaliselt, sellest on nukrust ja oma eesmärkidele käega löömist. Aga nad otsustavad midagi ette võtta ja ära teha.

Kas näitlejaid tuli nendeks rollideks pikalt nõusse rääkida?

See oli pikk protsess, mis põhimõtteliselt algas juba kevadel. Pidasin läbirääkimisi mitme meesnäitlejaga (sageli isegi teadmata, keda lavastaja neist rollides näha soovib). Mõned loobusid kohe, teised ütlesid ära proovide käigus. Vabadust eetilistel ja seksuaalsetel põhjustel ära öelda kasutati julgesti.

Mis põhjustel tasub end laval paljastada?

Siis, kui see pole asi iseenesest, vaid etenduse idee teenistuses. Põhimõtteliselt ma seda ei poolda, aga selle loo puhul on see loomulik ja oluline osa sellest. Striptiisita poleks see enam see lugu.

Kuidas “Täismäng” Eesti oludega haakub?

Võiks öelda, et see on täielikult Eesti oludele kohandatud – kohad, nimed ja tegelased on kõik meie vabariigist. “Full Mountyst” on pärit vaid idee, dialoogid on näiteks 100 protsenti uued kirjutatud. Ma arvan, et ka neile, kes on omal ajal päris menukat filmi näinud, on asi huvitav, sest milleski peale idee ja lõpu need kaks asja ei kattu.

Ei saa öelda, et see oleks ühemehetükk nagu raamat ja film, viiel mehel on võrdsed rollid. Mõned dialoogid on meil Tarvo Sõmeriga küll pisut pikemad.

Mida soovitate striptiisi pärast kohale tulnud vaatajale?

Tulla teiseks vaatuseks. Inimesi ei saa õpetada ega kasvatada, kui see lugu ei huvita.

Kas see on meestele või naistele?

Kõigile. Ehkki etenduses mitmeid kordi räägitakse, nagu oleks see mõeldud üksnes naistele ja mehi saali ei lasta. See on see, mida tegelased räägivad. Aga praeguses seisuga näib, et piletiostjaist on kaks kolmandikku olnud mehed. Alla 14-15-aastastele seda tükki siiski ei soovitaks.