Putukahuviline poiss harib jõudu mööda täiskasvanuid
(4)
Kermo lemmik suur kiirgliblikas (Foto: Kaire Talviste)
Ta oli just üle meie kõrge aia roninud, sest miks minna ringiga, kui saab ka otse!
Pidin häbiga tunnistama, et ei tea. Kermo selgitas lahkelt, et ristiämbliku keha on nagu ümmargune pall, krabiämblikul aga nurgeline. Järgmisel hetkel korjas ta juba minu dekoratiivkirssidelt nälkjaid. Karp oli tal ikka ühes, sest kuhugi tuli oma leiud panna – seal oli juba varasemast ees igasuguseid tegelasi, keda vähesed julgevad peopesale võtta. Mõned putukad ju hammustavad ka – mõni ämblik näiteks. „Neid peab kiiresti krahmama,” õpetab Kermo. Ema manitseb, et ta oma „krahmamisega” liiga hoogu ei satuks ja rästikut püüdma ei läheks.
Kermo putukahuvi torkas vanematele silma siis, kui ta oli alles kaheaastane ja rõõmust säravate silmadega ninasarvikpõrnikaga tõtt vaatas. Selles vanuses hakkas ta ka kive ümber pöörama, et nende alt eluvorme leida.
Huvi tuleb lapsest endast
Kermo ema Kaire on ametilt merebioloog, isa Aineri hobi on jahindus. Seega oli nende peres loodustemaatika tähtsal kohal juba enne laste sündi. Poja putukahuvis peab Kaire enda panuseks aga vaid seda, et loodusest rääkides pole ta üldistanud, vaid kasutanud täpseid nimesid ja termineid. Teadlikult pole ta oma nooremat poega putukate juurde suunanud, see huvi tuleb lapsest endast.
Perekond on pesamuna hobisse suhtunud igati toetavalt. Seda näitab juba Kermo tuba, mille seintelt vaatavad vastu putukaplakatid, kus sahtlid on täis putuka-mänguasju ja mille riiulitel on valdavalt putukaraamatud. Ema tunnistab, et muinasjutte pole Kermo unejutuks kuulnudki, ikka on ta avaldanud soovi, et loetaks mõnd putukaraamatut.
Huvi ei rauge
Pikka aega otsisid vanemad taga üht paremat putukate määramise raamatut, Michael Chinery „Euroopa putukaid”, mis oli kõikjal läbi müüdud. Selle said nad hiljuti laenuks. Kermo oli raamatu üle üliõnnelik. Kurvaks teeb vaid see, et mitte ühtegi sõpra ei innusta putukad samavõrd. Oma huviga nakatas Kermo küll lasteaiakaaslasi, kes ühes õpetajaga käisid, ämbrid käe otsas, talle putukaid otsimas, ent ühel hetkel rauges nendegi huvi. Kermo oma aga mitte.
Sünnipäevaks kingitakse poisile kõikvõimalikke putukatega seotud asju: mänge, puslesid, raamatuid jne. Ka siis, kui ema oma järjekordsele tööreisile suundub, tellib Kermo, et toogu talle ikka mõni putukas kaasa. Kermoga jalutama minek tähendab seda, et kaasa võetakse kahv ja karbike, et vee äärest ujureid, liuskureid ja selgsõudureid püüda.
Kes vähegi Kermo tegemiste vastu huvi tunneb, sellele räägib ta õhinaga, kuidas ta kasvatas kodus ujurit ja andis talle niidi otsast kanaliha süüa; et tema sääsevastsetest tulidki sääsed välja ja et akvaariumis kasvasid kullestest konnad. Kord tõi ta koju rööviku ja see nukkus juba järgmisel päeval. Suvel puges nukust aga välja ilus sirelisuru. Kermol oli terrassil mullaga kasti sees ka mullajooksik, kes oli suurema osa aega mulla all peidus. „Ta tuuseldas veidi mulla sees ja putukas tuli nähtavale,” meenutab ema.
Kõik tuppa ei saa
Kaire usub, et poeg teab putukate kohta juba rohkem kui ta ise. „Putuka seltsi suudab ta juba raamatust vaatamata paika panna,” ütleb ema. Laps märkab kohe, et IKEA lauale joonistatud ämblikul on kaheksa jala asemel kuus, ja noomib täiskasvanuid, kes madu ussiks nimetavad. „Ta oli nelja-aastane, kui üks täiskasvanu näitas talle, et näe, uss! Kermo vaatas tükk aega ja oli suures segaduses, sest ta ei näinud ussi. Lõpuks küsis sellelt täiskasvanult, et kas sa mõtled seda röövikut,” räägib Kaire vahva loo. Kermo võib putukatest paljugi rääkida, ent kõike ei soovita ema tõe pähe võtta, eriti kui teemasse lipsavad ülivõrdes sõnad: kõige suurem, tugevam ja haruldasem. Selle liigitab ema lapse fantaasialennu alla.
Mida arvas ema sellest, kui poja huvi hakkas tuppa trügima ja pesu masinasse pannes pudenes püksitaskutest mänguasjade asemel hoopis putukaid? „Ei arvanud hästi. Ega ma neid üle ukse ei tahtnud lasta,” tunnistab Kaire. „Nüüd saavad sisse vaid need, kes lähevad putukakogusse.”
Putukakogu hakkas Kermo koostama pärast Tartu ülikooli loodusmuuseumi korraldatud putukapäeva, kuhu pere ekstra kohale sõitis. Ta näitab kogust oma lemmikut, Eestis haruldast mardikat karus-lühitiiba. „Ta on nii ilus, värviline, triibuline ja tal on kihvad (suised, aga seda sõna Kermo veel ei tea – toim),” selgitab ta.
Kermo joonistab meelsasti. Mida muud, kui putukaid. Täiskasvanuna tahab ta hakatagi putukate joonistajaks või minna hoopis loomaaeda uute loomade väljavalijaks.
