Planeetide rivistumine ei tähenda veel maailmalõppu
Täna rivistuvad viis planeeti, Päike ja Kuu nagu sõdurpoisid loendusel. Kuid see ei mõju elule Maal kuigivõrd.
Planeetide kogunemised-lähenemised on tähelepanu köitnud iidsetest aegadest. Ühe arvamuse järgi oli Jeesuse sündi kuulutanud Betlema tähe puhul tegemist Jupiteri ja Veenuse omavahelise lähenemisega Lõvi tähtkujus 17. juunil 2. aastal eKr. Reeglina on aga sellistest sündmustest oodatud igasuguseid hädasid ja õnnetusi. Selles osas ei kujuta erandit ka täna toimuv palja silmaga nähtavate planeetide Merkuuri, Veenuse, Marsi, Jupiteri ja Saturni, Kuu ja Päikese näiv lähenemine taevavõlvil. Veidi liialdatult võiks seda ka rivistumiseks nimetada, kuna nad mahuvad Maalt vaadates 26-kraadise nurga sisse. Planeedid on omavahel kõige tihedamalt koos 17. mail, siis asuvad nad vaid 19-kraadises sektoris. Kahjuks varjutab Päike oma säraga selle küllaltki haruldase vaatemängu meie eest täielikult.
Tänapäevased viimsepäeva-prohvetid toetuvad oma ennustustes füüsikale, rääkides ühte suunda koondunud taevakehade summaarse raskusjõu mõjul Maal toimuvatest maavärinatest, mandrite ja pooluste nihkumistest. Näilisele teaduslikkusele vaatamata pole sellel meie kõigi suureks rõõmuks mingit alust. Kui teha vastavad arvutused, mille õnnetusekuulutajad on ilmselt ettenägelikkusest tegemata jätnud, siis selgub, et kõigi planeetide summaarne mõju jääb kümneid tuhandeid kordi alla meie lähima naabri Kuu mõjule.
Kuna Kuu orbiit on väga piklik, siis ületab isegi tema mõju muutus ühe tiiru (s.t veidi vähem kui nelja nädala) jooksul planeetide kogumõju. Selles kõiges pole muidugi midagi ootamatut, kui meenutada, et raskusjõud väheneb võrdeliselt kauguste ruuduga. Loodejõud, mis tekitavad tõusu ja mõõna ja võiksid põhjustada ka ennustatud õnnetusi, aga koguni kauguse kuubiga. Tuleb ka arvestada, et tegelikult ei joondu planeedid ühele joonele, nagu arvutustes lihtsustavalt eeldatakse – seda ei juhtu kunagi. Ning planeedid asuvad võrreldes Maaga seekord teiselpool Päikest, mis lisab kaugust veelgi.
Planeetide koondumisest tingitud mõjud jäävad tunduvalt alla Kuu pidevale mõjule, see aga kutsub esile vaid tõusu-mõõna meredes ja ookeanides. Ei mingeid katastroofe.
Paika ei pea ka väide, et tegemist on äärmiselt haruldase või lausa erakordse nähtusega. Eelmine selline koondumine oli 5. veebruaril 1962, järgmine tuleb 9. septembril 2040. Astronoom Jean Meeusi arvutuste järgi on ajavahemikul 1. aasta kuni 3000. aasta selliseid sündmusi 40, kusjuures kõige tihedamalt paiknesid need taevakehad 15. septembril 1186. Siis asusid nad Maalt vaadates vaid 11-kraadises sektoris. Mandrid ning poolused jäid endiselt püsima, ka pole teateid sel ajal toimunud tugevatest maavärinatest. Maakera eksisteerimise umbes nelja ja poole miljardi aasta jooksul on planeetide koondumisi olnud kümneid tuhandeid.
