Phrazes for the Young

Casablancas on öelnud, et siin sai ta teha seda, mida ta Strokesiga kunagi lubada ei saaks. Mis see siis on? Ta flirdib vanakooli sünteka käikudega, põimib irooniliselt sisse kantrit, katsetab elektroonika ja enda häälega nagu Radiohead seda teeks ning lubab endal olla kriitiline, sünge ja hukkamõistev.

Album, mille nimi viitab Oscar Wilde’ile ja inspiratsioon tuleb klassikalisest muusikat, kõlab täpselt nagu mõne tuntud bändi laulja sooloprojekt. Tänu häälele on teda raske Strokesi laulude taustast eraldada, ka muusika on täis tema ansambli muusikale tüüpilisi kidrasaunde ja trummikäike, aga mingi vabadus kogu selle sarnase tausta juures siiski on. Ja see vabadus ilmselt inspireerib tegema igasuguseid hulle asju. Kuid Casablancasel on kriitikameelt – plaadile pääses ainult kaheksa lugu. Ja need on nauditavad, kuid väikesed plahvatused jäävad olemata.