Perthes paneb lapse lonkama

Möödunud talvel hakkas mu 11-aastasel pojal puus äkitselt valutama nii, et kõndides lonkas ta tugevasti ning lõpuks ei saanud laps jalga enam ilma käe abita liigutadagi. Käik perearstile päädis lapse kiiresti maakonnahaiglasse saatmisega ning paari päeva pärast teatas raviarst, et kahtlustab Perthese tõbe (morbus Legg-Calvé-Perthes). Perthes? Olin tõesti nõutu, sest niisugusest haigusest kuulsin esimest korda.

Tallinna lastehaigla ortopeediaosakonna juhataja Tiit Härma sõnul nimetatakse Perthese tõbe ka sündroomiks ning selle tekkepõhjus on ebaselge. „Miskipärast tekib Perthese puhul reieluupähikus vereringehäire ja pähik kärbub,” selgitab doktor Härma. Moondumisprotsess võib kesta tavaliselt aasta-poolteist, sellele järgneb paranemine, mis sageli on iseeneslik. Haiguse tekkepõhjus on teadmata, kuid teooriaid on mitmeid – trauma, põletik, kaasasündinud. Kindel selgitus puudub ja haigestuvad vaid lapsed.

„Perthese sündroom esineb kõige sagedamini nelja- kuni kaheksa-aastastel poistel, kuid seda on leitud ka kaheaastastel ja puberteediealistel. Õrnema soo esindajatel esineb seda harva, iga viie poisi kohta tuleb üks Perthese sündroomiga tüdruk.” Lapsed, kellel Perthes diagnoositakse, on sageli väga liikuvad, isegi hüperaktiivsed. Samuti on täheldatud, et kasvult on nad eakaaslastest mõnevõrra lühemad.

Kõnnib longates

„Laps hakkab järsku lonkama ja kaebab valu kubeme- või ka põlvepiirkonnas,” kirjeldab doktor Härma tunnuseid, mille põhjal Perthest kahtlustada. Diagnoosimiseks tehakse esmalt röntgen, mis ei pruugi aga doktori sõnul alati haigust näidata. Seetõttu rakendatakse diagnoosimiseks ka magnetresonants-tomograafiat.

Ravi printsiip põhineb sellel, kuivõrd on reieluupähik kahjustunud. „Kuuskümmend protsenti juhtudest ravi ei vajagi, laps peab olema vaid liigest säästval režiimil,” ütleb doktor.  

Juhul kui pähik on kahjustunud ulatuslikult, mistõttu pole liiges enam tsentreeritud, on vaja rakendada ravi. Perthese raviks on kaks võimalust – konservatiivne ja kirurgiline. Ravi ees-märk on võtta koormus haigelt pähikult. Konservatiivse võimalusena fikseeritakse jäse(med) kas kipsipaneku või spetsiaalse abivahendi ortoosiga. Kui tegemist on juba liigese moondumisega, rakendatakse kirurgilist ravi. Ka ravivõimlemine on Perthese puhul omal kohal.

Sajaprotsendilist tervenemist ei pruugita saavutada, nii võivad näiteks täiskasvanueas tekkida liigeseprobleemid või liikuvuse piiratus puusadest. Kaugelearenenud kahjustuste korral võib pähiku lamenemise tõttu jalg 1–2 sentimeetrit lüheneda. Kui haigus pole liigest oluliselt kahjustanud, siis tervenedes suuri piiranguid Perthes inimesele ei sea. Haiguse kulgu jälgib raviarst ning koostöös temaga otsustatakse, millal võib jalale taas koormust andma hakata.

Minu pojal välistati Perthese tõbi

•• Mismoodi kulges aga minu poja Perthes? Maakonnahaiglas hoiti poega mõni päev. Talle tehti röntgen, võeti vereanalüüsid ja määrati diklofenaaki kuur, mis võttis ära valu. Mõne aja pärast kadus ka lonkamine. Paari nädala pärast demonstreeris poeg juba, kuidas ta jalga kaela taha paneb. Diagnoosi saamiseks andis lastearst saatekirja Tallinna lastehaigla ortopeedi juurde.

•• Kuigi maakonnahaigla lastearst kahtlustas Perthest, ortopeed õnneks seda ei kinnitanud. Arst uuris röntgeniülesvõtet, lasi lapsel kõndida, jalgu painutada ning ütles, et ei leia midagi patoloogilist. Et laps enam ei longanud, oli see üks põhjus, miks ortopeed Perthese välistas. Tegemist oli tõenäoliselt mööduva puusaliigesepõletikuga, mis tekib tavaliselt koos ülemiste hingamisteede haigustega.

•• On väga tänuväärt, et pere-arst ja maakonnahaigla meedikud lapse puusavalusse väga osavõtlikult suhtusid, vastavad uuringud tegid ning suunamiskirja spetsialistile andsid.