PEETER TOROP: Ameerika(ga) täitmine

Ameerika on vorm, mida täidetakse eri aegadel ja erinevates olukordades erineva sisuga. Ameerika on sisu, millega täidetakse erinevaid vorme nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Uue sajandi Eesti on seda vormi täitnud meedialugudega edukatest eestlastest Uues Maailmas ja selle Uues Yorgis, kus on kohta ka Eesti Majale. Aga samuti hoopis teises toonis lugudega selle Uue Maailma mõjukusest mujal maailmas alates holokausti sundtähistamisest Eestis ja lõpetades Iraagi sõjaga.

Aga Ameerika on Eesti jaoks ka sisu. Paratamatult täidame Ameerikaga oma elamisvormi, sest lühike üksiolemise aeg ei ole olnud piisav oma rahvusliku identiteedikäsitluse loomiseks ning rahvusliku kollektiivse mina mõtestamisel ei ole enam hästi eristatav piir ameerikaliku ja euroopaliku multikulturalismi vahel. Ehk on tekkinud olukord, kus Ameerika on Euroopa on Eesti. Ehk tegemist on pinges Läänega, hübridiseeruva Läänega.

E. Byrne’i ja M. McQuillani 1999 ilmunud raamatus “Disney dekonstruktsioon: Disney ühiskondlikust ja kultuurilisest sõnumist” on see pinge selgesti formuleeritud seoses Disneylandi kolimisega Euroopasse: “Euro Disney kultuuriline imperialism annab tunnistust sellest, et Õhtumaa pole ühtlane, vaid iseenese suhtes vägagi vastuoluline. Kui Euroopa imperialism paigutaks Õhtumaa kategooria alla ka Põhja-Ameerika, siis Disney kultuuriline imperialism on katse teha Euroopast Põhja-Ameerika idapoolseimat osariiki. Selles kultuuride sõjas käib võitlus “Õhtumaa” ehk “Lääne” tähenduse üle. Seega pole tähendusetu, et Lääne kultuur alustas seda võitlust oma kodus ajal, mil teatud sisemiste jõudude arvamuse kohaselt oli just saavutatud võit pikaleveninud sõjas marksismi-leninismi üle. Ent on veel liiga vara öelda, mis osutub Lääne kultuuri kõige tugevamaks sümboliks – Miki Hiir või Hegel, ja kas neid saab teineteisest üldse lahutada” (Tallinn: Tänapäev, 2000, lk 26).

Sellele kontinentaalsele vaatepunktile sobib kõrvale panna ameerikalik lähenemine. Kui 1992. aasta 13. aprilli Londoni The Times nimetas viitega ühele Pariisi kriitikule Disneylandi avamist Prantsusmaal “kultuuriliseks Tšernobõliks”, siis R. Nola vastas sellele ajakirjas Inquiry (1994: 34, 1) artikliga postmodernismist kui prantsuse kultuurilisest Tšernobõlist (“Post-modernism, a French Cultural Chernobyl: Foucault on Power/Knowledge”). Ta rõhutas tõsiasja, et prantsuse postmodernistlik filosoofia ei ole nii süütu nagu Disney funland ning selle puhul tuleks rääkida intellekti kultuurilisest Tšernobõlist. Antud käsitluse järgi muutub Ameerika oma lõbukultuurilise ekspordiga süütuks võrreldes Prantsusmaa moeekspordiga ja eriti intellektuaalse moe levitamisega ameerika ingliskeelsete ülikoolide humanitaarkateedrites. Neid Ameerika ülikoole nimetab Nola postmodernistlikeks kolooniateks.

Pinge üledramatiseeritud

Siiski on pinge ameerikaliku ja kontinentaalse vahel üldiselt üledramatiseeritud ning antiamerikanismiks või ameerikalembuseks nimetatavad nähtused on enamasti suhteliselt lokaalsed või juhuslikud. R.F. Kuisel on oma raamatus “Seducing the French: The Dilemma of Americanization” (1993) näidanud, et kumbki suhtumine Ameerikasse ei ole normatiivselt süsteemne ning võib rääkida isegi suhtumiste eristamatusest, kui samade näidete kaudu tõestavad erinevad autorid vastupidiseid asju. Ameerika massikultuuri mitmekesisuse kaudu on jõutud hoopis kõrg- ja massikultuuri halvustavast vastandamisest siduva kultuuri kultiveerimiseni kultuuripoliitilise programmina. On toimumas pedagoogiline pööre, mille käigus püütakse massikultuuris leida võimalusi kultuuritarbijate järkjärguliseks lähendamiseks kõrgkultuurile. Seda kõike kultuuri sidususe, kultuuriidentiteedi, erinevaid ühiskonnakihte lähendava jõu nimel.

U. Eco reisimuljetes (“Reis hüperreaalsusse” 1973, e.k. 1997) on veel loomulik vastandamine: “Kui Ameerika on Guggenheimi muuseum ja Manhattani uued pilvelõhkujad, siis on Disneyland kummaline erand ja need Ameerika intellektuaalid, kes keelduvad seda külastamast, teevad õigesti. Aga kui Ameerika on see, mida oleme näinud oma reisi jooksul, siis on Disneyland tema Sixtuse kabel...”

1981 on J. Baudrillard “Simulaakrumite ja simulatsioonide” (1981, e.k. 1999) raamatus sellist eristamist enam ei ole ja autorile “joonistub kõikjal Disneylandis selgelt välja Ameerika objektiivne profiil, ja seda kuni üksikisikute ning rahvamassi morfoloogiani välja”. Veel mõni aasta hiljem väidab Baudrillard oma Ameerika raamatus, et seal puudub siduv kiht ning Ameerikat ei saa mõista mõistmata, et Disneyland on autentsus ning film ja televisioon reaalsus (“Amérique”1986).

Kultuuri spetsiifilisusest saab rääkida nii globaalses massikultuuris kui ka majanduses, kuigi viimases on rahvusvahelise tootmise-jaotamise-tarbimise olukorras kultuurispetsiifikat hoopis raskem leida. Ometi hakati pärast postmodernistlikku pööret rääkima kultuurilisest pöördest. Nii on R.T. Segers kirjutanud, et ühiskonna poliitilise, sotsiaalse, majandusliku ja tehnoloogilise arengu eripära saab teadvustada ja sätestada vaid kultuuriidentiteedi kaudu (The Cultural Turn: The Importance of the Concept “Cultural Identity”, 2000). Seega osutub kultuuriidentiteet vajalikuks mõisteks nii sotsiaalse kui ka etnilise identiteediga seoses.

Ühe olulise joone tabas Euroopa-Ameerika suhetes ära A.H. Tammsaare, kes 1936. aastal kirjutas artiklis “Amerikanismist” järgmist: “On küllalt ameeriklasi, kes arvavad, et õige kultuur on neil, mitte Euroopas. Kui arvesse võtta, et Ameerika pole tehnikat tõstnud jumaldatavale aukohale mitte riikliku sundusega, vaid loomuliku arenemisega, ning et ta on oma inimesed ühtlaseks triikinud mitte niipalju vanglate ja vägivallaga kui ühiskondliku mõjustusega, siis peab tahes-tahtmata eelnimet ameeriklastega nõustuma. Arenemine ja ühiskondlik mõjustus on kultuuriliselt sobivamad vahendid inimese kasvatamiseks kui riiklik sundus, mis tingib paratamatult vägivaldse omavoli. Ameerika mõjustab hulga kaudu üksikut, Euroopas katsuvad üksikud mõjustada hulka”.

G. Deleuze on lisanud, et ameerika kirjandusel on harukordne võime tekitada kirjanikke, kes panevad oma mälestusi kirja nii nagu oleksid need kogu rahva mälestused (“Critique et clinique”, 1993).

Samas on kollektiivne identiteet ja individuaalne identiteet tihedalt seotud ning viimaseta ei saa olla esimest. See on üks põhjusi, miks ka Ameerika kirjeldustes on ühelt poolt keskmes massikultuurilisus, lapsemeelne kollektiivsus ja teiselt poolt individuaalsuse kultus. Juhuslikuks näiteks sobib D.L. Gimlin’i raamat “Body Work. Beauty and Self-Image in American Culture” (2002), kus juuksurisalong, aeroobikasaal, ilukirurgia ja uue suhtumise kujundamine ülekaalulisse kehasse mõjustavad inimese suhtlemist nii ühiskonna kui ka veelgi enam iseendaga. Ameerika mõistmine on kinni nendes individuaalsetes käitumisstrateegiates, mida ühiskond ise sugereerib, millega Ameerika ameeriklase täidab.

Psühholoogilise antropoloogia esindaja F.L.K. Hsu on oma artiklis “American Core Value and National Character” (1961) nimetanud ameeriklase põhitunnuseks enesekindlust, kuid nimetab selle teise poolusena kaitsetusetunnet või hirmu selle ees. Enesekindluse kehtestamisega kaasnevad pinged, mille tulemuseks on äärmuste kooseksisteerimise võimalus: kristlik armastus kõrvuti religioosse fanatismiga; teaduse, humaansuse ja progressi austamine kõrvuti kultuurilise piiratuse, rassismi ja grupi üleoleku tunnustamisega; puritaanlik eetika kõrvuti paindlikkuse kasvamisega seksuaalmoraali valdkonnas; demokraatlikud vabaduse ja võrdsuse ideaalid kõrvuti totalitaarsete tendentsidega ja nõiajahiga.

1997 avaldas aga P. Cushman raamatu “Constructing the Self, Constructing America: A Cultural History of Psychotherapy”, milles leiab, et Ameerika viimase 150 aasta ajalugu on muutunud kaas-aegsete, isoleeritusest, ebakindlusest ja hirmutundest tekkinud haiguste ajalooks. Ja teisalt muidugi ühiskondliku hoolekande ajalooks. Cushman toob näiteks California 1994. aasta andmed: 6400 psühhiaatrit, 13 800 kliinilist psühholoogi, 13 000 kliinilist sotsiaaltöötajat, 21 600 abielu-, pere- ja lasteterapeuti. Selle psühholoogilise pingevälja taustal on iseloomulik lugejale tuttav psühhoteraapia teema ameerika filmidest ja teleseriaalidest “Sopranodest” “Ally McBealini”.

Multikultuurne identiteet

On tõsi, et Ameerika identiteet on küll rahvuslik, kuid mitte etniline. Samas on multikulturalismi aluseks ka etnilisus. Pluralism ja kosmopolitism ühel poolusel ja partikularism ning minoriteedid teisel poolusel moodustavad Ameerika identiteedi pingevälja. Neid ühendab poliitilise korrektsuse mõiste. Ameeriklastena loovad oma teist identiteeti rassilised, etnilised, majanduslikud või ealised vähemused, kes kõik võivad oma strateegiana valida käitumuslike vähemuste või seksuaalvähemuste tee.

Euroopas on näiteks S. Luchtenberg oma identiteediuurimuses (“Identity Education in Multicultural Germany”1998) vaadelnud saksa identiteeti haridus- ja kasvatusprotsessis ning eristanud mitut konteksti: saksa õppurite identiteedikasvatus pluralistliku Saksamaa kontekstis, migrantõppurite identiteedikasvatus migratsiooni kontekstis, kõigi eurooplaste identiteedikasvatus Euroopa kontekstis, rahvusliku identiteedi uudne kultiveerimine Ida- ja Lääne-Saksamaa taasühinemise kontekstis. Tema arvates on ainus pedagoogiline lahendus kasvatada multikultuurilist identiteeti, mis ei lähe vastuollu soo, ea, ameti, perekondliku staatuse, etnilisuse ega religiooniga. Kasvatada multikultuurilist identiteeti tähendab sellest loogikast lähtudes kasvatada sallivust ja empaatiat.

Multikultuuriline identiteet ei saa olla üksnes sotsiaalsetel suhetel põhinev. Sellise identiteedi sätestamine eeldab ka psühholoogilist selgitust. Ühe katse on teinud P. Cushman ja P. Gilford (“From Emptiness to Multiplicity: The Self at the Year 2000” 1999), kes on võtnud arvesse nii inimese kujutamise meedias kui ka inimese loomuse käsitlemise psühhoteraapias (seda nii professionaalsel tasandil kui ka meedias kujutatuna). Tulemuseks on tõdemus, et aastail 1952–1992 sai alguse üldisem nihe Mina käsitlemises. Kui antud perioodi iseloomustab sügava, kuid tühja Mina mõiste, siis sajandivahetuse tunnuseks on pluraalne ehk paljune Mina. Just USA-d peavad nad ühiskonnaks, kus on toimunud nihe sügavalt, eelduselt seesmiselt rikkalt Minalt pealiskaudse või puuduva sisemaailmaga Mina suunas, autonoomselt ja ühtselt Minalt paljuse ja hajutatud Mina suunas, seesmiste olemuslike muutuste kogemist vajavalt Minalt vaid korraga mitmeid väliseid muutusi taotlevale Minale, põhjalikult täiustuda unistavalt Minalt sobival hetkel kõige atraktiivsemat identiteeti esitleva ning identiteete muutva Mina suunas jne. Nii on multikultuurilise identiteedi teisel poolusel paljune ehk multiplitseeritud identiteet. Kumbki ei vabasta identiteedijanust ega etniliste juurte otsingutest.

Mina-identiteedi ja Meie-identiteedi mõtestamise teeb keerukamaks ühelt poolt isikliku ja sotsiaalse identiteedi ning teiselt poolt sotsiaalse ja etnilise identiteedi eristamise paratamatus. Sotsiaalne identiteet kui see osa Mina-kontseptsioonist, mille tagab sotsiaalsesse gruppi kuulumise teadvustamine pakub inimesele vaid ühe Meie-identiteedi võimaluse. Sotsiaalse identiteedi raames võib aga kujuneda veel teinegi, etniline identiteet. Etnilise kaudu teadvustuv Meie-identiteet ei pruugi kattuda sotsiaalse kaudu moodustuva Meie-identiteediga. Seetõttu seostabki Anthony P. Cohen etnilisust kultuuri politiseeritusega ning väidab, et “etniline identiteet on politiseeritud kultuuriidentiteet” (“Culture As Identity: An Anthropologist´s View”1993). Mida enam eemalduvad rahvad oma ajaloolistest juurtest, seda olulisem on poliitiline tahe etnilist identiteeti toetada. Sest küsimine juurte järele ei kao inimkonnast.

Globaliseerumine toob kaasa lokaalsuse väärtustumise. Juri Lotman on sellist protsessi kirjeldanud rahvuskultuuride tasandil: “Vastastikuse tutvumise ja mingisse ühisesse kultuuriilma lülitumise protsess ei kutsu esile mitte ainult eri kultuuride lähenemist, vaid ka nende spetsialiseerumise – mingisse kultuuriühtsusse kuuludes hakkab kultuur teravamalt kultiveerima oma algupära. Teisedki kultuurid omakorda kodeerivad teda kui “erilist”, “ebatavalist”. Isoleeritud kultuur on “iseendale” alati “loomulik” ja “tavaline”. Alles suurema terviku osaks saades omandab ta enese suhtes välise vaatepunkti ja tajub end millegi ainulaadsena”(“Semiosfäärist” 1999).

Kuid etnilise identiteedi kui teadlikult või ebateadlikult omandatud ettekujutuse kõrval on olulised kaks pinget tekitavat põhimõtet. Esimene on seotud mõistega etnilisus ja tähendab esivanemate, sünnipaiga, keele ja kultuuri ametlikku või mitte-ametlikku väärtustamist. Teine on seotud deklareeritud identiteedi mõistega, mis kaasab vajaduse eristada etnilist teadlikkust, enesetähistust, pseudoidentiteete jne – seega, võimalikku vastuolu deklareeritud ja aktuaalse identiteedi ehk poliitika ja tegelikkuse vahel. Ei ole juhuslik, et tõsiseks proovikiviks on neis küsimustes saanud bikultuurilisele kompetentsusele toetuva bietnilise identiteedi mõiste.

Mure Eesti identiteedi pärast peab meid sundima targalt ringi vaatama. Ameerika multikulturalismi globaalsus osutub paljus lokaalsuseks, globaalidentiteet lokaalseks vähemusidentiteediks. Milliseks kujuneb selle kogemuse taustal Euroopa identiteet? Jääb üle end vaid mõttes täita Ameerikaga või täita Ameerika Eestiga mõistmaks meie olemise tulevikuvõimalusi.