Must kuts Mündike otsib varjupaiga koertele kodu
(3)
Kutsule lisaks kutsub Nukuteatri rahvas Mündikeseks fondi, mis julgustab peresid varjupaigast koeri võtma.
Teatri direktor Meelis Pai räägib, et koerte varjupaigas käib koeri vaatamas päris palju peresid, kuid sageli ei tihata koeraga koju minna – peljatakse, et ei saa hakkama. Mündike (fond siis, mitte koer) annab perele koeraga kaasa paari kuu jagu koeratoitu, nii on julgem.
Vastutasuks peavad uued omanikud Mündikesele kirjutama, kuidas neil läheb. “Inimesed kirjutavad ja saadavad pilte hea meelega, isegi need, kes koeratoitu ei võtnud kaasa,” on Pai rahul. Kes koera ei taha võtta, aga aidata ikka, saab osaleda oma mündikesega – nii kogunenud raha eest ostabki teater koeratoitu. Hiljuti sai fond ootamatult juurde poolteist tonni koeratoitu, kui lemmikloomakaupadega tegelev firma Dimela ettevõtmisele oma õla alla pani.
Varjupaigast aprillis uude koju kolinud suur must Nelli on uue pererahva sõnul parim koer ja truim sõber, keda annab leida. Jaanika Rannu, kes Nelli oma vanemate majja võttis, on enda sõnul alati unistanud koerast ja mõelnud, et võtab looma varjupaigast. Esimene koer tuli siiski teisest kodust, kus koera enam pidada ei saadud, ning päev pärast selle adopteeritud looma surma läkski Jaanika varjupaika uut sõpra otsima.
“Teisi koeri jäi ka silma, aga need olid kõik soomlastele broneeritud,” meenutab Jaanika. “Siis sattus Nelli meie teele. Ta tegi kõik, et me ta endale võtaks, oli hästi sõbralik, tõmbas tähelepanu, liputas saba. Aga öeldi, et ta võib olla tiine. Tegime tiiru ära ja jõudsime ikka tema juurde tagasi. Ta tundus nii õige, et otsustasime, et las olla tiine, las saab selle pesakonna kutsikaid, ja viisime ta koju. Aga ei mingeid kutsikaid, ta on lihtsalt selline volüümikas,” räägib Jaanika Nelliga tutvumisest.
Fanaatiline koduvalvur
Varjupaigast kodutu koera kojuviimisel on oma riskid. Ühed räägivad, et sealt võetud loomal on närvid läbi, teised, et truumat koera pole kusagil. Nukuteatri arendusjuht ja Mündikese fondi asjaajaja Ander Eigo räägib Mündikesele saadetud kirjade põhjal, et uue kodu leidnud koerad on enamjaolt tänulikud ja truud ning fanaatilised koduvalvurid.
“Mina pole paremat koera elu sees näinud. Ta on sada ja kümme protsenti truu, ta on tark ja sõnakuulelik, õpib lausa õhust. Näha on, et temaga on ka minevikus palju tegeldud – paksuks söödetud ja trikke õpetatud,” on Jaanika Nelliga rahul.
Ilmselt seetõttu, et koer juba korra on maha jäetud, keeldub ta oma perenaisest hetkekski lahkumast – kui see on kodus, käib tal tihedalt kannul. Öösiti ei taha koer väljas olla, aga et teda peetaksegi öösiti toas, pole seegi probleem. “Võib-olla on meil lihtsalt vedanud, aga tal pole ühtki traumat ega tõsist kiiksu,” kiidab naine.
Tänassilmas asuva koerte varjupaiga “käive” on raamatupidaja Jaanika Palme sõnul kuni sada koera kuus – 60–100 looma saab igal kuul endale päriskodu, teist sama palju tuuakse tänavailt ära. Suurem osa koertest viiakse Soome. Mündikese abil on uue pere leidnud loomi tuhande ringis.
Kuid mitte kõik loomad ei rända edasi, vanemad koerad jäävad varjupaika “alalisteks”. Rõõmsam päev on see, kui mõni koer leiab oma endise omaniku üles – Palme sõnul oli jõulude ja uusaasta järel selliseid juhtumeid palju, sest koerad panid paugutamise ajal plehku. Tavaliselt leiab kadunud koera varjupaigast üles 5–10 peremeest kuus.
Vaata ka:
 |
  |
 |
