”Mõte ja mõõk” – tõlkesari sõjandusest

Eesti Vabariigi esimene iseseisvusaeg jäi sõjanduskirjanduse, sh selle valdkonna alusteoste eestindamise jaoks liiga lühikeseks. Võiks nimetada vaid kirjastuse Noor-Eesti poolt välja antud sõjakirjanduse sarja, kus muu hulgas ilmusid Aleksei Brussilovi “Minu sõjamälestused” ja Tammsaare tõlgitud T. E. Lawrence’i “Seitse tarkuse sammast”. Okupatsiooniajal oli eestikeelne lugeja ära lõigatud nii läänes kui ka idas ilmuvast. Lääne autorid olid keelatud ja vene keeles ilmunut tõlgiti kahetsusväärselt vähe. Ning eks seegi oli tendentslik. Seetõttu ongi eesti keeles ilmunud sõjandusalase tõlkekirjanduse hulk väga piiratud. Rõõmustav on näha, et nüüdseks on ilmunud Carl von Clausewitzi  (“Sõjast”) ning Sun Zi ja Sun Bini (“Sõja seadused”) klassikaliste tekstide emakeelsed tõlked (mõlemad Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Eesti Keele Sihtasutuse koostöös). Kirjastuselt Varrak on ilmunud hulk tänapäevaseid teemakäsitlusi briti sõjandusajaloolaselt ja populariseerijalt John Keeganilt. Süstemaatilisest sõjandusalase tõlkekirjanduse väljaandmisest, eriti selles osas, mis puudutab sõjandusteooriat, on seni siiski jäänud vajaka.

2005. aastal alustas Eesti Entsük-lopeediakirjastus koostöös kaitseministeeriumiga sõjanduskirjanduse tõlkesarja “Mõte ja mõõk” väljaandmist. Sarja peamine eesmärk on tuua eesti lugejani valik olulisemast võõrkeelsest sõjanduskirjandusest, aidates samal ajal kaasa unarusse jäänud emakeelse sõnavara arengule ja temaatilisele diskussioonile. Sari on tinglikult jagatud mitmeks suuremaks valdkonnaks: strateegia, eri sõjandusvaldkonnad, tänapäeva sõjalised konfliktid ning teatmeteosed. Praeguseks on sarjas ilmunud kümme raamatut ja käesoleva aasta lõpuks lisandub neile veel kaks.

Strateegia valdkond

Strateegia valdkonnas on praeguseks ilmunud USA majandusteadlase ja tänapäeva juhtiva sõjandusteoreetiku Edward N. Luttwaki “Strateegia. Sõja ja rahu loogika”. Luttwak käsitleb strateegiat kui valdkonda, kus ei kehti tavaline ehk igapäevaloogika. Nii väidab ta, et vastandid pöörduvad teineteiseks, võit võib oma kulminatsioonipunkti ületades muutuda kaotuseks ning (ÜRO tegevust kritiseerides) rahuvalve võib sõjakannatusi hoopis suurendada, sest ei lase sõjal jõuda oma loomuliku lõpuni. Ta selgitab, miks just sõjas ja mitte üheski teises inimtegevuse valdkonnas võib halvim tee piltlikult väljendudes paradoksaalselt osutuda parimaks ja vastupidi. Luttwak peatub muu hulgas tuumaheidutuse (jällegi paradoksaalsel) rahusäilitaval fenomenil. Raamatu lõpupeatükis arutleb autor USA kui ainsa üliriigi võime üle sõdu pidada ja  neid võita. Ta nendib, et avalikkuse tundlikkus inimkaotuste suhtes ei võimalda tänapäeval enam ühelgi demokraatlikul riigil käituda suurriigina klassikalises tähenduses.

Paari järgmise aasta jooksul ootab strateegia-aines täiendust Basil Liddell Harti 20. sajandil juba klassikaks saanud “Strateegia” näol, mille olulisust on võrreldud kogunisti Clausewitzi endaga, ja Peter Pareti toimetatud monumentaalse kogumikuga “Nüüdisaegse strateegia kujundajad Machiavellist tuumaajastuni”. Kogumiku esmatrükk ilmus 1943. aastal, 1986. aastal ilmavalgust näinud teine väljaanne on oluliselt täiendatud ja uuendatud. Paret on koondanud ühtede kaante vahele ülevaated sõjandus-strateegilise mõtte arengust.

Sõja olemuse muutumine

Sõja olemuse muutumise osas oleme toonud lugejani omalaadse intellektuaalse diskussiooni kahe autori, Jeruusalemma ülikooli professori Martin van Creveldi ja Michael Howardi vahel. 1991. aastal ilmunud raamatus “Sõja tulevik” (eesti keeles 2006) käsitleb Creveld sõjapidamise olulist paradigmamuutust. Ta väidab, et klassikalise riikidevahelise sõja (nagu seda kirjeldab Clausewitz) asemele on astumas uus, senitundmatu ja harjumatu sõda, milles riigi vastaseks pole mitte teine riik, vaid mitteriiklik organisatsioon (rühmitus, grupeering, võrgustik jne). See muutus pöörab pea peale senised väärtushinnangud ning kuulutab kehtetuks vähemalt Vestfaali rahust harjumuspäraseks saanud reeglid. Creveldi hinnangul ei ole lääneriikidel tohutust sõjatehnilisest ülekaalust mingit kasu, sest vastane sõdib teiste vahenditega. Vastupidi, traditsioonilises tähenduses ülekaalukalt “tugevam” lääs on selles sõjas juba ette kaotanud. Juhul kui tugevam pool “võidab”, pälvib kaotaja moraalse võidu, sest temast saab märter ja ta toetajate hulk seeläbi hoopis kasvab. Kaotuse puhul on aga tugevama vastase olukord veelgi täbaram, sest ta on jäänud alla endast nõrgemale. Endast nõrgemaga sõdides on tugevamal raske säilitada võitlusvaimu ning väga keeruline õigustada oma käitumist valijaskonna ja rahvusvahelise arvamuse silmis. Sellist sõda oleme viimastel aastatel korduvalt näinud.

USA ja tema liitlased nii idas kui ka läänes on aastaid pidanud “sõda” terrorismiga. Sellise sõja olemus erineb traditsioonilisest niivõrd, et näiteks Michael Howardi (tema “Rahu leiutamine” ilmus eestikeelsena samuti 2006) arvates ei tohiks seda üldse sõjaks nimetadagi. Tema hinnangul ei ole tegemist mitte sõja, vaid terrorismivastase võitlusega. Nimetades seda sõjaks ja sõdides  traditsiooniliste vahenditega, käitutakse just nii, nagu võimalikud vastased soovivad: neile antakse sõdalase staatus ja neid käsitletakse sõdiva poolena.

Hoopis teise nurga alt käsitleb sõja olemuse muutumist Robert R. Leonhard, kelle raamat “Sõjapidamisprintsiibid infoajastul” ilmus 2007. Leonhard seab kahtluse alla mitmed klassikalise sõja põhimõt-ted, väites, et infoajastul on need kas kaotanud tähenduse või omandanud uue sisu. Näiteks analüüsib ta klassikalist, sõjanduses olulist jõu-dude koondamise põhimõtet ja jõuab järeldusele, et see on vastuolus mitme infoajastu kriitilise põhi-mõttega – näiteks turvalisus, üllatusmoment ja manöövrivõime.

Eliot A. Coheni “Kõrgeim juhtimine. Kindralid ja riigimehed sõjaajal” vaatleb üht ka Eesti riigikaitses olulist ja seni vaidlusalust teemat, nimelt riigikaitse juhtimist selle kõige kõrgemal tasandil ning eelkõige tsiviil- ja sõjaliste juhtide omavahelist tööjaotust ja suhteid. Hinnates ja analüüsides nelja suure riigimehe – Lincolni, Clemenceau, Churchilli ja Ben-Gurioni –  tegevust sõjaolukorras, esitab Cohen oma teooria, mis olulisel määral täiendab ja arendab Huntingtoni klassikalist käsitlust tsiviilsõjalisest koostööst.

Kui sõjaline juhtimine, mida eri tasanditele keskendudes käsitlevad Leonhard ja Cohen, on üks sõjanduse võtmevaldkondi, siis varustamine on kahtlemata teine ja mitte vähem tähtis. Käesoleva aasta juunis ilmus meie sarjas juba teine raamat ühelt tänapäeva tunnustatumalt sõjandusteoreetikult Martin van Creveldilt ning see on pühendatud varustamisküsimustele. “Sõda ja logistika. Wallensteinist Pattonini” on üks esimesi raamatuid (esmatrükk ilmus 1977, meie tõlke aluseks olev teine, täiendatud väljaanne 2001), milles sõjapidamist vaadeldakse logistika seisukohalt. Creveld näitab ilmekalt, kuidas logistikaküsimuste mittemõistmine või alahindamine on läbi ajaloo nurjanud paljude andekate väejuhtide ettevõtmisi. Võib julgelt väita, et see raamat peaks olema lausa õppematerjal kõigile, kes tegelevad sõjanduse õppimise ja õpetamisega.

Et parima hinnangu annab põhimõtetele praktika, siis oleme sarja lisanud ka käsitlusi tänapäeva sõjalistest konfliktidest. 2008. aasta kevadel ilmus USA erukindrali Wesley K. Clarki teos “Tänapäeva sõda. Bosnia, Kosovo ja sõjapidamise tulevik” ning käesoleva aasta lõpus jõuab lettidele Michael Gordoni ja Bernard Trainori “COBRA II. Iraagi vallutamise ja okupatsiooni lugu”.

Wesley K. Clark, USA erukindral ja tänapäeva juhtivaid sõjandus-analüütikuid, oli konflikti ajal sõjatandril NATO vägede ülemjuhataja ja üks selle võimsa, kuid vaoshoitud sõjalise jõupingutuse juhte. Oma raamatus kirjeldab ta diplomaatia ja sõjalise strateegia ühendamisel ette tulnud raskusi, aga ka sõjategevuses osalenud NATO liikmesriikide endi sisemisi poliitilisi võitlusi. Clark aitab meil paremini mõista otsuste telgitaguseid, näidates elavalt vastuolusid NATO liikmesriikide seas ning Ühendriikide valitsusasutuste vägikaikavedu. Teisalt on Clarki raamat hea sissejuhatus nüüdisaegsesse sõjapidamisse, kus moodsaim relvastus ja laskemoon tagab rünnakute ülima täpsuse ning esitab samas kõrgemaid nõudmisi kaaskahjustuste minimeerimiseks ja tsiviilelanikkonna hulgas kaotuste vältimiseks. Kõigele lisaks võib seda raamatut lugeda ka kui dokumentaalset põnevusromaani ja kui hästi kirjutatud memuaare mehelt, kes kuulus aastaid maailma julgeolekupoliitilisse eliiti.

“COBRA II” ilmus Ameerikas 2006. aasta kevadel ning sõjandus-asjatundjate hinnangul on see esimene põhjalik ja analüütiline hinnang 2003. aasta Iraagi sõja ettevalmistustele, läbiviimisele ja tagajärgedele. Meie sarjas ilmuvale raamatule on autorid kirjutanud järelsõna, milles leiavad põhjalikumat käsitlust ka vallutusele järgnenud okupatsiooniaastad.

Kaks teatmeteost

Teatmeteostest on sarjas ilmunud põhjalik, paljude kaartide ja lahinguplaanidega varustatud atlas “Sõjad. Ajalugu kaartidel” (2005) ning tänapäeva maailma sõdasid ja julgeolekupoliitilist olukorda kajastav “Miks puhkevad sõjad? Geopoliitika ajastu” ühelt juhtivalt Prantsuse julgeolekuanalüütikult Françoise Gé-rélt.

Lisaks raamatute eestindamisele soovib Entsüklopeediakirjastus anda selle sarjaga panuse Eestis sõjandusalase diskussiooni arendamisse. Sel eesmärgil oleme igale raamatule lisanud kaks ees- või järelsõna, ühe autorilt endalt Eesti lugejale ja teise Eesti vastava valdkonna asjatundjalt, ning võimalusel oleme kutsunud autori Eestisse oma raamatut tutvustama. Samuti oleme sarjas käsitlemist leidnud teemadel korraldanud konverentse ja vestlusringe. Seda tegevust kavatseme jätkata ka edaspidi. Sarja teine eesmärk on eestikeelse sõjandusterminoloogia arendamine ja juurutamine. Selles osas teeme koostööd kaitseministeeriumi juures tegutseva sõjandus- ja julgeolekupoliitilise terminoloogia komisjoniga.