MICHAEL H. CLEMMESEN: Balti riigid teistkordse iseseisvuse teise kümnendi lõpus

Selle kirjatüki eesmärk ei ole kellelegi meele järele olla, kuigi siin tuleb juttu edusammudest. Õiguse teha konstruktiivset kriitikat teenisin ära tööga Balti riikide iseseisvuse heaks juba enne 1991. aastat ja ka hiljem selles piirkonnas kümnendi jagu kangekaelselt tööd rügades, aidates kaasa Balti riikide lõimumisele Euro-Atlandi raamistikuga, mille osa on nüüd oldud juba viis aastat. Sündmuste ja olukorra pideva jälgimisega – sellal kui ma piirkonnas viibisin – õppisin ma tundma I ja II maailmasõja vahelist ajajärku ning Saksa ja Nõukogude okupatsiooni perioodi nende kolme riigi ajaloos. See kombinatsioon peaks võimaldama paremini mõista kolme Balti riigi üsna keerulist ja intriigirohket sisepoliitikat ning koostööd.

Tagasivaade aastatele 1920–1940

Kolm Balti riiki saavutasid iseseisvuse tänu brittide kaalutletud otsusele 1918. aasta novembris. Prantsusmaa eelistas tegutseda selle nimel, et naaseks normaalsem Venemaa, kes suudaks tulevikus ida poolt tasakaalustada Saksamaa mõjuvõimu. Selle ebaõnnestumise korral pidanuks Poola olema vastukaaluks võimalikult suur ja tugev.

Brittide põhilised strateegilised huvid olid nende Mandri-Euroopa liitlase omadest erinevad. Telegrammis, mille välisministeerium läkitas uuele Briti saadikule Kopenhaagenis, mis valiti Briti kuningliku mereväe kogumis- ja tugibaasiks kavatsetaval sekkumisel Balti piirkonnas, öeldi selgelt, et mereväe ülesanne on toetada äsja loodud riike. Põhiülesanne ei olnud toetada punaste vastu sõdivaid valgeid. Pärast Eesti armee jaoks mõeldud 300 Madseni kergekuulipilduja pealelaadimist Kopenhaagenis suundus kontradmiral Sinclair seda ülesannet täitma. Tema järglane Briti kuningliku mereväe Balti mere laevastiku eskaadri juhtimisel admiral Walter Cowan viis Sinclairi alustatu lõpule, kasutades Soome territooriumi selleks, et korraldada julge rünnak Kroonlinna mereväebaasi vastu ja peletada Venemaa laevastik oma koopasse. Kuivõrd Saksamaa laevastik oli  end Inglismaal Scapa Flow lahes ise hävitanud, olid brittidel merel vabad käed ning nad said anda lõviosa Läänemere rannikust väikeste sõbralike riikide kätte ja Ahvenamaa Soomele, kuigi enamik saareelanikest oli viimati nimetatud sammu vastu. Seetõttu valitses Läänemerd kahe maailmasõja vahelise perioodi esimesel kümnendil Briti kuninglik merevägi. Ent mereväge hakkas peagi nõrgendama rahuaja mentaliteet ja Euroopa ajaloo ajutise lõppemise eelduse pidev pikendamine, sest järgmise kümne aasta jooksul ei toimunud ühtki suuremat sõda. 1931. aastast alates suurenes surve Briti kuninglikule mereväele asuda oma allesjäänud jõududega heidutama esmalt jaapanlasi ja seejärel itaallasi. Selleks ajaks oli kõigi kolme Balti riigi sisepoliitika nihkunud parlamentaarsest demokraatiast parempoolse rahvuslik-autoritaarse valitsusvõimu poole – esmalt Smetonas Leedus, seejärel suure depressiooni kohalike mõjude tõttu Päts Eestis ja viimaks Ulmanis Lätis.

Samal ajal jäid Balti riikide relvajõudude juhid oma ametisse kauemaks kui teenistuse seisukohast hea oli või, mis veel halvem, muutusid sügavalt politiseerituks. Isegi Eestis ja Lätis, kelle armeed olid Vabadussõjas võidelnud külg külje kõrval ja kus peamiseks ühiseks sõjaliseks ohuks peeti Nõukogude Liitu, jäeti kaitseplaanid koordineerimata.

Kaks järgmist iseseisvuse kümnendit

Viiskümmend aastat pärast kaht esimest iseseisvuse kümnendit saadi iseseisvus tagasi tänu USA selgele ja tõhusale toetusele. Seejärel kindlustas just edukas Ameerika toetus kolme Balti riigi vastuvõtu NATO-sse (ja loogilise järeldusena ka Euroopa Liitu). USA juhtimiseta oleksid lääneeurooplased, kes ei ole kunagi võimelised ühiselt tegutsema, kui nende vastas on teistmoodi mõtlevad riigid ja juhid, jätnud need kolm riiki Venemaa „lähivälismaa” halli tsooni eikellegimaaks.

Impeeriumist ilmajäämine mõjub enesehinnangule laastavalt ja teised endised impeeriumid, eriti Prantsusmaa ja Itaalia, tundsid vaestele eksimperialistlikele uustulnukatele kaasa. Sakslaste tegevust juhtisid õigustatud süümepiinad. Keegi neist ei märganud aga, et pidevalt ebakaine, ent siiski heatahtliku Boris Jeltsini ebajärjepideva valitsemisaja tõmbetuultes said Venemaa etteotsa juhid, kelle mõttemallid olid justkui aastatest 1900–1930. Selle tulemusena hakkas Venemaa maailmavaadet kujundama nimetatud ajastu geostrateegiline paradigma, mille kohaselt tuleb naabreid destabiliseerida ja nõrgestada nende poliitikasse ja majandusse sisseimbumise teel, sealhulgas poliitiliste ja äriliidrite „majandusliku julgustamise” kaudu. Vajaduse korral ja ilmse  riskita võib kasutada ka sõjalisi ähvardusi ja koguni piiratud sõjategevust. Venelased jäljendasid märkimis-väärselt Weimari Vabariigi auto-kraatlikke rahvuslik-konservatiivseid liidreid, minnes koguni nende üldisest maailmavaatest kaugemale. Ajalugu kirjutati teadlikult ümber, et varjata riigi varasemaid pahategusid ning veeretada süü siseopositsiooni ja välismaailma kaela. Seejärel kasutati vassitud lugusid koolinoorte ja Naši mõjutamise vahendina. Need pidid tugevdama väärarusaamu minevikust ja toimima ajaloo kohta valeinfo levitamise relvana riiki ümbritsevate „vaenlaste” vastu. Võltsitud ajalugu rakendatakse märkimisväärse venekeelse elanikkonnaga naaberriikide sihipäraseks destabiliseerimiseks, kasutades ära inimeste sõltuvust kodumaa teabekanalitest ja tugevdades venekeelse vähemuse eraldatust rahvast, kelle keskel ta elab. Nagu näitasid sakslased I ja II maailmasõja vahelisel perioodil, leidub igale ajalootõlgendusele, olgu see nii vassitud ja vildakas kui tahes, lääne akadeemikute hulgas alati toetajaid, kes on kriitiliselt meelestatud peavoolu esindavate tõlgenduste suhtes. Praeguses olukorras on ainult kaks head uudist: esiteks sarnanevad Putin ja tema poliitilised toetajad rohkem Saksa Vaterland-liikumiste autokraatlike rahvuslike konservatiividega kui Hitleri ja tema käsilastega, ja teiseks on Venemaa rahuaegse elukorralduse viis ja tase, ratsionaalne strateegiline käitumine ja efektiivsus midagi hoopis muud kui sõdadevahelisel Saksamaal.

Teisalt on Balti riikidel üks tõsine vajakajäämine. Paljud liidrid on endiselt suuresti oma Nõukogude kasvatuse katkised kõverpeeglid. Seetõttu erinevad nad oluliselt 1919. aasta võimulolijatest, kes jäljendasid baltisaksa, Vene ja Poola kodanlikke norme. Nõukogude Liidu viimastel aastatel olid inimestevahelised suhted väljaspool perekonda liigagi sageli rajatud võimust lähtuvatele kliendisuhetele, mitte tõelisele usaldusele, mille aluseks on võime n-ö lugeda kaasinimest. Iseäranis nägid praegu üle 35-aastased riigiteenistuses sageli suurt või väikest lüpsilehma või privileegide kantsi, mitte võimalust ja inspiratsiooniallikat üldise heaolu nimel rahvast teenida. Fassaad oli olulisem kui sisu. Ausa analüüsi ja probleemidest rääkimise asemel kasutati tihti ikka veel tegelikkuse ilustamist valede abil. Riigiasutuste tegevus jäi liiga sageli planeerimisjärku, kuna oli vaja vältida riski ja ka seetõttu, et plaanide elluviimine nõudis (puuduvat) otsusekindlust tipptasandil ja (samuti puuduvat) usalduslikku koostööd asjaomaste isikute ja tugiasutuste vahel.  Selle tulemusel said kujunenud poliitilised struktuurid kolmes eri riigis ka eri mõjutusi. Eestis juuriti kõige korrumpeerunumad poliitikud suhteliselt kiiresti välja, ent nii enne kui ka pärast seda rõõmustavat arengut on laiapõhjalise toetusega mõistliku poliitika elluviimist takistanud küllaltki ebaküpsel tasemel isikutevahelised suhted ning populistlik ja silmakirjalik oportunistlik opositsioon. Lätis on tsentraalne kontroll parlamendi liikmete ja teiste tähtsamate riigiametnike kandidaatide nimetamise üle korraldatud nii, et avalik sektor kipub paratamatult jääma toppama süsteemi, mida rahastatakse ametikohtade, riigihankelepingute ja teenuste ostmise kaudu. See süsteem on täiesti avatud vaenulikule Vene mõjule, sisseimbumisele ja tegevusele. Leedus on ausa ja asjatundliku riigivalitsemise kujunemine olnud aeglane. Selles on andnud tooni vaheldumisi n-ö kodusõja pidamine ja poliitilised vangerdused ühest küljest ebakindla rahvuslaste koalitsiooni ja teisalt veel ebakindlamate ja oportunistlikumate rühmituste vahel, mis on koondunud kesk- ja kohaliku võimu poliitilise ja haldusnomenklatuuri ümber, lisaks veel kõigi tegevust salaja jälgiv julgeolekuteenistus.

Balti riikide toetajad ja NATO-liitlased keskenduvad üha enam Aasiast, Afganistanist ja tõenäoliselt parandamatult nõrgenevast tuumariigist Pakistanist lähtuvale julgeolekuohule. Allianss ei suuda isegi kokku leppida, kuidas sellele probleemile õigeaegselt ja küllaldaste vahenditega vastu astuda. Püüdes asja parandada, on liikmed ilmselt enam või vähem vaikimisi otsustanud eeldada, et ühelgi tõusetuval probleemil ei lasta seda püüdlust väärata. Venemaa käitumine Gruusias viitas vajadusele tugevdada alliansi artikli 5 usaldusväärsust liikmesriikides, mis on hiljuti kuulunud Vene impeeriumi või selle mõjualasse. Eriti riikides nagu Eesti ja Läti, kus probleemiks on Nõukogude-meelne diasporaa, ja Leedu, kus on õhus Kalinin-gradi oblasti transiidiküsimus. Ent näib, et liikmed ei suuda seda tõsiasja mõista ega kokkuleppele jõuda. Lääne-Euroopal, NATO vanal Euroopal, pole endiselt otseseid julgeolekuprobleeme. Paljud lääneeurooplased kasutavad samu väiteid nagu nende vanaisad, kui nad kaitsesid Saksamaa tegevust 1930. aastatel: Venemaa nõuded ja teod on õiglased ja põhjendatud. Kõhklematult peetakse õigustatuks ja normaalseks, et suurriik püüab saavutada geostrateegilist kontrolli oma väikeste naaberriikide üle ja nõuab neilt austust, kusjuures sõna „austus” kasutatakse nii, nagu kasutab seda maffiapealik.

Ameeriklased püüavad nüüd Balti riikidele antava lääneriikide julge-olekutoetuse usaldusväärsust suurendada sõjaliste õppustega. Sellise tegevuse heidutusefekt sõltub julgeolekuohu selgest laadist, Balti riikide territoriaalkaitse võimest ning teiste liikmesriikide õigeaegse ja küllaldase reageerimise võimest. Teoreetiliselt saaksid Lääne-Euroopa riigid lühema siirmisvahemaa tõttu tõhusalt appi tulla. Tegelikkuses on enamik hädas isegi oma üsna väikese panuse säilitamisega Afganista-ni-, Balkani- ja Aafrika-missioonidel. Vaid Prantsusmaa ja Suurbritannia on pisut paremas olukorras. Lääne-Euroopa relvajõud on üha enam muutumas ebaproportsionaalselt suure kõrgemate ametnike arvuga bürokraatlikeks ja ebaprofessionaalseteks plaanimajanduslaadse „uue avaliku halduse” monumentideks.

Balti riikide kaitse- ja julgeoleku-jõud ei ole praegu kaugeltki võimelised mobiliseerima vajalikku esialgset kaitset oma riigi maismaa- ja merepiiril ega stabiliseerima julgeolekut ohustatud aladel, isegi kui see võime on sõpradelt toetuse saamise eeltingimuseks. Anglosakside 1990. aastate lõpus antud nõuanne luua väikesed alalised üksused võeti kahel käel vastu. Alternatiiviks oli hakata looma tõhusat, üldisel sõjaväekohustusel põhinevat territoriaalset struktuuri, millel on tugev reserv. Et seda on võimalik teha odavalt, näitas Soome. Põhjamaade soovitus samuti toimida kuulati viisakalt ära, ent riikide sisepoliitilist konteksti arvestades peeti seda asjakohatuks. Anglosakside nõuanne võeti kahel käel vastu, sest ühegi Balti riigi eliit ei olnud tegelikult nõus sellega, et nende poegi (ja võib-olla tütreid) tuleks kohustada tõsiselt riigikaitsesse panustama. Isegi militariseeritud Nõukogude Liidus õnnestus neil ülikooli pääsemise korral hakkama saada mingi reservohvitseride pseudoväljaõppega. Teoorias on endiselt võimalik tõhusalt kohaneda uue olukorraga, õppides soomlastelt ning kasutades Iraagis ja Afganistanis saadud kogemusi. Minu kogemused ei anna aga põhjust optimismiks ning uus surve riigieelarvele seoses rahvusvahelise kaubanduse hävingulähedase olukorraga on juba toonud kaasa niigi üliväikeste kaitse-eelarvete tõsised kärped. Suurema efektiivsuse huvides võiksid kolm riiki koordineerida oma tegevust ja plaanimist ning olla valmis tegema tõhusat koostööd, kas või harjutades üksteise relvajõudude tugevdamist ja oma jõudude andmist rünnaku all oleva riigi operatiivjuhtimise alla. Balti riikides veedetud aja jooksul ei kogenud ma kunagi sellise võimaluse tõsiselt võetavat aktsepteerimist.

Nagu Balti riikegi, on rahvusvaheline majandussurutis väga raskelt tabanud ka Venemaad seoses riigi sõltuvusega allakäinud naftatööstusest. Lühiajalises plaanis võib see Balti julgeolekule kasuks tulla. Kui aga majandussurutis halveneb ja kestab aastaid, mis on praegu tõe-näoline, siis võib see Venemaad poliitiliselt destabiliseerida palju enam kui 1990. aastate alguses. Venemaa on liiga suur ja omadega sassis, et Rahvusvahelise Valuutafondi laen teda aitaks. Niisuguse destabiliseerumise lõpptulemust on väga raske ette näha.

25.02.2009