”Matrix”sobitub iga filosoofiaga

Vendade Wachowskite “Matrixi” triloogiast on alates selle esimese osa linastumisest kirjutatud metsikult palju artikleid, uurimusi ja süvaanalüüse. Septembrikuu Vikerkaares püüavad üks sloveenia ja kolm eesti filosoofi kolmikteost lahata enese mängumaal.

Lääne filosoofia kogum

Sloveenia filosoofiaprofessor Slavoj Žižek ütleb oma artiklis “Matrix: Perversiooni kaks külge”, et “Matrix” on üks selliseid filme, mis toimib omamoodi Rorschachi (1884-1922, psühhiaater, psühhodiagnostik) testina. Film otsekui käivitaks üleüldise äratundmisprotsessi, nagu see üldtuntud jumalapilt, millelt Jumal näib alati otse sulle silma vaatavat, kust iganes teda ka ei vaadataks. Absoluutselt iga mõttesuund paistab end “Matrixis” ära tundvat.

Filosoofiadoktor Jüri Eintalu ütleb artiklis “Matrix: Filosoofial juhtmed seinast välja”, et film inspireerib fantaseerima ja filosofeerima. Umbes kolmandat korda linateost vaadates õnnestus tal taibata, et see haakub mitme klassikalise filosoofiaprobleemiga ning ärgitab tõsisemalt suhtuma ka mõnesse senini pelgalt abstraktseks peetud võimalusse. Eintalu köidab asjaolu, et teaduse ja tehnika arengul ning selle käigus toodetavatel ulmefilmidel õnnestub leida pragusid filosoofide klassikalistes arutlustes ning et kaasaegne akadeemiline filosoofia on ulmekatele aeg-ajalt tõsist tähelepanu pööranud.

Filosoof Bruno Mölder arutleb oma essees ainult ühe filosoofilise probleemi üle paljudest, mille film esitab. See on n-ö skeptiline võimalus, et välismaailm võib osutuda hoopis teistsuguseks, kui oleme harjunud eeldama. Mölder läheneb probleemile analüütilise filosoofia vaatenurgast. Ka tema möönab, et “Matrix” sarnaneb Ror-schachi testiga, kuid küsib samas, kas ei toimi seesugune efekt mis tahes mitmemõttelise stiimuli korral. Mölder lisab, et küllap tunneks antiikfilosoof Platongi seda lääne kultuuris esinevaid ettekujutusi ning arhetüüpe koondavat filmi kinosaalis jälgides end üpris koduselt.

Professor Tanel Tammet leiab artiklis “Matrix, Skynet ja sõda teispoolsusega”, et kaks rööbast, mida mööda film sõidab, on klassikaline “ajud purgis”, “maailm on unenägu” teema ja teiselt poolt suurejooneline sõda masinate ja inimtsivilisatsiooni vahel. Tammeti sõnul on sõjaaspekt paratamatu. Ilma selleta oleks müüdavust ja populaarsust raske saavutada, sest sõda ei ole lõppkokkuvõttes üldse igavam ega inimühiskonda vähem huvitav teema kui reaalsuse olemus.

Maailm kui suur pettus

Mõte kangelasest, kes elab läbinisti manipuleeritavas maailmas, ei ole loomulikult uus. Žižek küsib koguni, kas pole see pelk läbinisti ameerikalik paranoiline fantaasia. Heaoluühiskonna esindajate haige ettekujutus sellest, et maailm, kus nad elavad, on läbi ja lõhki pettus. Sarnasel teemal on vändatud näiteks Peter Weir’i film “Truman Show”, kus väikelinna ametnik (peaosas koomik Jim Carrey) avastab, et on peategelane ööpäev läbi kestvas tele-show’s.

Ulmeklassik Philip K. Dicki 1959. aastal ilmunud teoses “Liigestest lahti aeg” kirjeldatakse, kuidas California idüllilises linnakeses argielu elav kangelane mõistab, et kogu linn on võltsing, mis on lavastatud selleks, et talle rahuldust pakkuda.

Suurest pettusest, illusioorse maailma loomise võimalikkusest kõneldes viitab Žižek faktile, et omamoodi reaalsuse muutmisega sai hakkama ka Stalin, kes Lenini tähelepanu hajutamiseks tolle kahe viimase eluaasta jooksul laskis trükkida spetsiaalset ühes eksemplaris Pravdat, kust oli välja tsenseeritud kõik uudised, mis viitasid tegelikult riigis toimuvale olukorrale.

Mitu reaalset maailma

Strukturaalse psühhoanalüüsi looja Lacani käsitlus Suurest Teisest on Žižeki meelest “Matrixisse” jõudnud poolikult. Kui Suur Teine on materialiseeritud reaalselt eksisteerivasse hiidarvutisse ning varjab ära tõelise reaalsuse, siis miks eeldatakse, et reaalsust varjutab teine reaalsus, mis asub meie reaalsuse taga? Kas pole selle taga midagi hoopis muud, mil reaalsusega üldse mingisugust pistmist ei ole? Žižeki sõnul tundub filmi kulgu jälgides igati ootuspärane, et “tõelisuse kõrb” on loodud hoopis ühe teise (täiuslikuma?) Matrixi poolt. Kumbki filmis esitatav maailm ei taba tegelikult reaalset ja mõlema reaalsus jääb pettekujutluseks. Suure Teise ühise sotsiaalse reaalsuse tajumise mudelit ei ole olemas. Infoühiskonna kunagi prognoositud globaalküla asemel on meil tekkinud arvutu hulk “väikseid Teisi”.

Eintalu ja Žižeki käsitlused filmi problemaatikast on sarnase ülesehitusega. Mõlemad lahkavad “Matrixit” eri filosoofide ja koolkondade seisukohtadest, kuid sloveen pühendab omaette peatükid ka kabalistikale, antropoloogiale jt ning lõpetab Hitleri biograafide andmetele tuginedes faktiga füüreri seksuaalsuhtest oma vennatütrega. Žižek väidab, et õige viis “Matrixi” fenomeni mõistmiseks on seada kõrvuti Hitleri meeletuseni destruktiivne poliitiline tegevus ning ülim seksuaalne passiivsus perverssuseks klassifitseeritavas rollimängus. Need ongi Žižeki poolt kirjeldatava “Matrixi” perversiooni kaks aspekti.