Margus Kolga: NATO laienemine – avanti!

 Tänavune aasta toob julge-oleku- ja kaitsepoliitikasse ühe olulise sündmuse:

NATO tippkohtumise, mis toimub aprilli esimestel päevadel Bukarestis. Kas tegemist tuleb aasta tippsündmusega, ei saa öelda, kuid kindlasti ühe olulisemaga, mis loodetavasti seab järgnevaks ka uusi sihte ning selgendab alliansi tulevikusuundumusi. Seetõttu olekski paslik vaadata üle, mis teemad võivad jõuda kohtumise päevakavva ja mis mõjud võivad nendega nii meile kui ka Euroopale laiemalt kaasneda.

Tippkohtumistel on alati keskne juhtmotiiv. Istanbulis olid selleks operatsioonid, Riias aga alliansi vägede ümberkujundamine ehk transformatsioon, kui piirduda vaid kahe viimase tippkohtumisega. Kuigi kõik eelmiste tippkohtumiste põhiteemad leiavad ka Bukarestis käsitlemist, tõotab eelolev kohtumine kujuneda järjekordseks laienemise tippkohtumiseks. Eelmine selline oli 2002. aastal Prahas – kohtumine, kus kutsuti koos kuue teise riigiga alliansiga ühinema ka Eesti. Nüüd on ooteruumis kolm kandidaatriiki: Albaania, Horvaatia ja Makedoonia ehk FYROM, nagu teda ÜRO resolutsiooni kohaselt tunnustatakse. Lisaks sellele on soovijaid, kes tahaks end tulevikuks laienemisvõimalustega senisest kindlamalt siduda või lihtsalt alliansile läheneda. Balkanil on mitu riiki – Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Serbia –, kes otsivad oma teed, suurimat huvi on aga praeguseks ilmutanud ikkagi Gruusia ja Ukraina, kes on ametlikult pöördunud NATO poole liikmesuse tegevuskava (MAP) saamiseks. Nii et arutada ja otsustada on nii mõndagi.

Eesti huvi

Mis peaks olema Eesti huvi selles kontekstis? “Oleme ju turvaliselt sees, mis meil teistest,” võib küüniliselt teatada ning eneseimetlusse uppuda. Kuid juba NATO laienemine iseenesest on meile ülimalt oluline, sest sellega kaasneb nii väärtustsooni kui ka julgeolekutsooni laienemine. Ja mida laiem see ring geograafiliselt ja poliitiliselt on, seda suurem on ka stabiilsusring, millesse kuulume, seda stabiilsem ja kindlam on ka meie endi toimimiskeskkond.

Ajaloos on NATO oma territooriumi laiendanud kuus korda. Esmalt 1952. aastal, kui ühinesid Kreeka ja Türgi, kellele järgnes 1955. aastal Saksamaa Liitvabariik ja 1982. aastal Hispaania. 1990. aastal laienes Washingtoni leping ka taasliitunud Saksamaa idapoolsetele liidumaadele. Viimased kaks liitumisringi kuuluvad juba täiesti külma sõja järgsesse perioodi, kui 1999. aastal liitusid kolm ning 2004. aastal seitse Kesk-ja Ida-Euroopa riiki. Kui külma sõja ajal toimus laienemine külmadel strateegilistel kaalutlustel ning eriti suurt tähelepanu ei pööratud asjaolule, kas vastuvõetav on poliitiliselt küps ja sõjaliselt suutlik, siis külma sõja järgses laienemisprotsessis on hinnatud kandidaatide valmisolekut ja liikmesuskriteeriumitele vastavust palju tõsisemalt. See on ka loomulik, sest kui varem oli põhiliseks alliansi sidusaineks ühine vaenlane, siis uues keskkonnas said sidusaineks väärtused ning nendele vastav käitumine ja valmisolek nende kaitseks välja astuda.

Liitumiskriteeriumid sõnastati esmakordselt alles 1995. aastal avaldatud NATO rahvusvahelise sekretariaadi poolt koostatud laienemis-uuringus. Asja huvides oleks paslik need siin üles lugeda, vähemalt peamised viis. Alliansiga liituda sooviv riik pidi olema demokraatlik, tal pidi olema toimiv turumajandus ning õigusriik, kaitsevägi tuli allutada demokraatlikule juhtimisele ning see pidi olema suuteline NATO vägedega koos tegutsema ehk olema inter-operabiilne. Väga tähelepanelikult jälgiti, kuidas suhtus elanikkond laienemisse, sest kes ikka tahaks enda hulka võtta riiki, kelle kodanike enamus ei soovigi kuhugi liituda. Aja jooksul lisandus neile veel muidki aspekte, millele liitumisprotsessis tähelepanu osutati. Näiteks see, kuidas kandidaatriik suhtub rahvusvahelisse koostöösse, kuidas suudab mõista ühiseid huve ja neid ellu viia, missugune on tema panus rahuoperatsioonidesse, nii kitsamalt NATO poolt juhitavaisse kui ka laiemalt teiste rahvusvaheliste organisatsioonide omadesse. Ja lõpuks võib-olla kõige olulisem: kuidas funktsioneerib riik tervikuna. Kuna aga ka liikmesriikide nimel teevad otsuseid siiski ainult inimesed, siis oli ja on selles protsessis päris palju subjektiivset, sümpaatiaid ja antipaatiaid. Kuigi see on pigem kõrvalnähe kui reegel, tuleb seda ikkagi arvestada.

Kõik võimalused avatud

Nüüdseks pole liikmesriikidel laienemise kohta veel selgeid seisukohti välja kujunenud. Protsess on küll käivitunud, kuid praegu pigem kombatakse üksteise mõtteid ja ideid. Kindlamaks hakkavad need muutuma märtsi alguseks, kui Brüsselis toimub NATO riikide välisministrite mitteametlik kohtumine, mille käigus püütakse leida olulisimates küsimustes konsensust või vähemalt fikseerida erimeelsused, et neid järgneva kuu jooksul lahendada.

Nagu juba öeldud, on meie jaoks oluline, et laienemine toimuks. Missuguses mahus, on juba teine probleem. Praegu võib öelda, et ükski kandidaatriik pole täielikult valmis, igaühel on mõni väiksem või suurem probleem, mis vajaks lahendamist. Üldine arvamus on, et Horvaatia on ülejäänud kahest ees, nii riikluse arengu, majandusliku kindluse kui ka sõjaväe suutlikkuse poolest. Probleemiks on aga ühiskonna soov ja valmisolek NATO-ga liituda. Aastaid on see olnud alla 50%, viimasel aastal on suudetud seda kasvatada veidi üle 50%, kuid selle jätkusuutlikkuses kahtlevad paljud. Albaanial ja Makedoonial on probleeme riikluse arenguga, samuti pole korrakaitsesektor suutnud piisava kindlusega astuda vastu kohalikule kuritegevusele ja korruptsioonile. Lisaks sellele on Makedoonial nimevaidlus Kreekaga, kes tunnustab riiki ainult FYROM-i ehk Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigina ning on andnud mõista, et kokkuleppe mittesaavutamisel ei pruugi nad Makedoonia liikmesusega nõustuda. Seetõttu seisab Makedoonia väga keeruliste valikute ees ning tal võib tulla ühel hetkel langetada otsus, kumb on olulisem: kas NATO liikmesus või riigi nimetus.

Selles olukorras on kõik võimalused avatud: liikmeks võidakse kutsuda kõiki kolme, kuid samuti pole välistatud võimalus, et kutse saab ainult üks või siis kaks kandidaati. Olukord on keeruline. Albaania ja Makedoonia on läbinud kaheksa MAP-i tsüklit, nad alustasid samal aastal kui meiegi. Nüüd väljajäämisega võib kaasneda pettumus ja minnalaskmine, reformijõud võib raugeda ning Balkani niigi õrn stabiilsus mureneda. Riigid võivad hakata otsima uusi teid oma julgeoleku tagamiseks, kuid nihe võib toimuda ka selles, kuidas ennast edaspidi identifitseeritakse. Sellest tulenevalt oleks mõistlik, aktsepteerides küll riske, kutsuda kõik kolm liituma, viidates ühtlasi reformide jätkamise ja reformitempo tõstmise vajadusele. Liitumiskutse ei garanteeri tegelikult veel 100% liikmeks saamist, sest liitumisprotokollid tuleb veel kõigi liikmesriikide parlamentides ratifitseerida ning nende otsus ei pea paratamatult valitsuse omaga ühtima.

Gruusia ja Ukraina soov

Kuid NATO avatud uste poliitika vajab ka uusi perspektiive. Selles osas on suured ootused-lootused Gruusial ja Ukrainal, kes mõlemad on esitanud soovi saada õiguse osaleda MAP-protsessis, mis ei ole küll automaatne liikmestaatus, kuid mille läbijate enamik on siiski saanud mõne aja möödudes alliansi liikmeks. Ukraina ja Gruusia osas on erimeelsused võib-olla isegi suuremad kui liikmeks kutsumise puhul. Gruusia kaotas eelmise aasta novembris päris palju oma aastatega kogutud usaldusväärsusest, mida küll järgneva kahe kuu ja presidendivalimiste korraldamisega on osalt suudetud tagasi võita. Ukraina on olnud pidevalt sisepoliitilise otsustamatuse küüsis ning saatnud välja vastuolulisi signaale.

See, et Ukraina kolm kuud enne tippkohtumist saadab peasekretärile kirja, milles palub, et talle antaks MAP juba Bukarestis, tuli paljudele üllatuseks. Olgu lähiminevikuga kuidas on, siiski tuleb nentida, et mõlemad riigid on näidanud oma soovi ühineda väärtuspõhise maailmaga ja ka valmisolekut selle nimel tegutseda. Kuigi palju on veel teha, on nende edasiminek olnud ikkagi märkimisväärne. Ning seda tuleks tunnustada ja selle jätkumist tagant utsitada.

MAP-i andmine oleks üks element, mis annaks neile riikidele motivatsiooni edasiminekuks ja jõudu reformide jätkamiseks ning sellega kaasnevate raskuste ära kannatamiseks. MAP aitaks pidevalt jälgida riikluse arengut, kohandada oma tegevust, hoida prioriteete silme ees ning kiirendada reformiprotsesse ning muutusi. Meie jaoks on oluline ka see, et Ukraina ja Gruusia liitumisega liiguks stabiilsustsoon edasi itta, millega väheneks ka risk meie oma julgeolekule.

Seda, kas Bukarestis antakse Gruusiale ja Ukrainale MAP, on veel vara öelda. Kuigi mõni nädal tagasi tundus veel, et konsensuse saavutamiseks on liiga vähe aega ja pole kedagi, kes protsessi vedamise enda peale võtaks, on pilt nüüd hakanud mõneti muutuma.

Üha rohkem kostab arvamusi, et asja võiks kaaluda ja momenti ei tohiks niisama tuulde lasta. Märgiline on ka see, et oma läkituses Müncheni julgeolekukonverentsile Wehrkunde ütles valimisvõitlust pidav vabariiklane John McCain lihtsalt ja selgelt: “Gruusia ja Ukraina on avaldanud soovi osaleda NATO-liikmesuse tegevuskavas. Me peaksime seda tippkohtumisel neile võimaldama.” Nii et kõik on võimalik.