Tallinna ülikoolis loodusteadusi õppinud Jaanusel kasvas huvi loodusehituse vastu, mida ta käis õppimas Ianto Evansi juures Iirimaal. Endine arhitekt Ianto Evans oli savimajade vastupidavuse saladusi uurides loonud tehnika, mille abil saab endale kodu ehitada ka inimene, kes tänapäevaseid ehitusvõtteid ei tunne. Krohvimise vallas täiendas Jaanus end Bill ja Athena Steeni meistrikursusel. Tallinna ehituskoolist omandas ta ahjude ja teiste küttekollete ehitamise teadmised.

Seejärel hakkaski Jaanus õpetama savi- ja põhumajade ehitamist, tegema rakettahje ja köetavaid diivaneid ning savist leivaahje. Loodusehitusega on ta tegelenud kaheksa aastat. Lisaks on Jaanus korraldanud arvukalt loodusehituse seminare ja talguid (savi- ja põhuehituse, liivakoti vundamendi, rakett- ja leivaahjude teemal). „Loodusehitus pole ainult looduslikest materjalidest ehitamine. See on võimalus luua ja tugevdada inimsuhteid,” ütleb ta.

Kui tööstuslikest materjalidest rajatakse hooneid harva talgute korras, siis savist või põhust maja ehitamisel on hea rakendada kogukonda või sõpru. Savi- või põhuehituse lihtsus laseb loomisest osa saada ka väga ehituskaugetel inimestel. „Ehitamisest on saanud vaimne toiming, mis vabastab inimese ja viib ta ühendusse oma tõelise loomusega,” arvab Jaanus.

Oma kodu metsade keskel

Aegsasti hakkas pere endale otsima uut kodukohta metsade keskele, mis võttis lõpuks viis aastat aega. Sõbrad soovitasid neile vana talukohta Piusa ürgorus. Talukoha nimi on Sonne (saksa keeles tähendab see päikest) ja külas on vaid neli suitsu. Pereisa soov, et tema kolmel lapsel oleks ka mänguseltsilisi, on täitunud – igas peres on lapsed.

Algul elati suviti haagissuvilas, hiljem naaberkülas saunas. Vahepeal on valmis saanud ka palkmaja, mille soojustamisel kasutati lambavilla, ja tuba kütab vägev rakettahi koos leboga ehk köetava diivaniga.

Mõne nädalavahetusega saab ehitada lihtsa rakettahju ja soojust salvestava diivani. Rakettahju tuumaks on J-kujuline põlemistunnel, mis võimaldab saavutada väga kõrgeid põlemistemperatuure (900°–1100° C). Tänu efektiivsele põlemisele kulub vähem puid ja põlemise saadused on puhtad (H2O ja CO2). Küttekoldesse pannakse puud püsti, mis surub suitsugaasid köetavasse diivanisse või näiteks savipõranda sisse.

Viese pere õuele on põhust ja savist ehitatud ka välikäimla ja mõnus puhkenurk, mille ümaras saviahjus saab valmistada näiteks pitsat või leiba. Matsakas leivaahi on valmistatud savist, liivast ja põhust. Jaanus kinnitab, et kuplikujulise küpsetusahju rajamine on jõukohane kõigile. Kui savimajade ehitamist tulevad õppima eelkõige mehed, siis saviahju valmistamisel on tragid osalejad just naised.

Viesede elumaja kõrval on sõbramajaks ristitud ümarate vormidega savi-põhumaja. Praegu on selle ehitus veel pooleli. Savi-põhumaja suurim pluss on tervislik mikrokliima ja väiksed ülalpidamiskulud. Näiteks 60-ruutmeetrine elumaja saab ka külmal talvel köetud vaid viie-kuue ruumimeetri puudega. Jaanus selgitab, et savimaja põhikonstruktsioone saab ehitada pea igaüks, kel on liiva, savi ja põhku, lihtsamat sorti tööriistu, sõpru ja tuttavaid. 

Cob-põhupakitehnikas hoonet rajades võttis meister tarvitusele kohaliku savi, mis jäi tiigi kaevamisest üle. Cob-tehnika on massiivsavi tehnika alaliik, kus pragude vältimiseks on savile lisatud hulk liiva ja pikakiulist põhku. Tänu segu sitkusele ja suhteliselt väikesele veesisaldusele saab hoonet ehitada ilma saalungiteta. Cob-tehnika võimaldab hõlpsalt rajada ümaraid vorme: nišše, kaari, looklevaid diivaneid jne. See on üks väheseid tehnikaid, mis ei piira seinte kuju.

Loodus ja inimene

„Pole raske märgata, et inimese loodud maailm erineb tunduvalt looduslikust. Kui looduses leidub ennekõike ümaraid vorme ja kõveraid jooni, siis inimese maailmas valdavad täisnurgad ja sirged,” selgitab Jaanus.

Maja ainulaadsus seisneb selle ehitamisel kasutatud erinevates tehnikates. Põhjus on lihtne. Sõbramaja valmib koolituse käigus ja osalejatel on vaja põhiteadmisi rohkem kui ühest savitehnikast.

„Elu on minu jaoks kui eksperiment ja võimalikult paljude kogemuste saamise aeg,” selgitab Jaanus oma valikuid. Inimeseks olemise piire ja piiritust avastab ta ka muudes valdkondades. Näiteks õues magades, toortoitu süües ja metsikus looduses liikudes. „Koolitustel ja saviehituse laagrites tekkivat ühist loomisjõudu jälgides mõistan, et inimene saab end võimsalt arendada ja enda sisse liikuda koos teiste teadlike inimestega elades,” lisab ta ja innustab ka teisi oma ellu muutusi tooma.