Lõikuspidu – nagu folk, ainult et ilma ossideta

 Tegelikult ei luba mõlema ürituse hing ja südametunnistus Ando Kiviberg Viljandi pärimusmuusikafestivali kohta “folk” öelda, sest pärimusmuusika ja rahvamuusika on kaks eri asja, aga ikkagi on välja kujunenud nii, et suviti on ainult üks folk ja teised folgid ei saa kohamääruseta läbi.

Aga see selleks – äsja lõppe­nud oktoobri nädalavahetus oli Lõikuspeo aeg ja pärimusmuusikasõbrad kogunesid Aita iga-aastasele kahepäevafestivalile, kus toimusid peale 11 kontserdi ka muusika õpitoad, esitleti Sandra Sillamaa noodiraamatut “Uued pillilood pärimusmuusikas” ja esimest korda oli Aida väikeses saalis üleval vabalava.

Sügisesse Viljandisse saabudes tundub üldse, et kõik on liiga hea, et olla tõsi – lehed langevad ka siin, aga kusagil mujal pole tänavad õitsevaid lilli nii täis riputatud. Pärimusmuusika Ait ise tundub sügisese peo jaoks ideaalne varjualune ja nii toimuvadki kõik kontserdid peale ühe seal. Nende seas on nii istumise ja hoolega kuulamise kui ka püsti kaasatantsimise kontserte ja pärast ülevaatekontserti lähebki pidu lahti Paabeli lavalusti täis etteastega, mille käigus trummide küljest lendama löödud taldrikud ainult aitavad kaasa mõistmisele, et sellel peol särtsu on.

Stefan ja Diedrik Belgiast

Paabelile järgnevad kaasatantsimiskontsertidega Ze­tod ja Tsibihärblaseq, nende järel aga karismaatiline Svjata Vatra, kelle järel esineb omakorda DJ Harl:Etno. Kõik nad tõestavad korraks, et eestlane julgeb tantsu lüüa küll ja seda isegi saalis, kust kogu õhk ära on hingatud.

Laupäevase kontserdipäeva otsa tegi lahti ja pakkus kuulajatele ühtlasi ka vaieldamatu elamuse kausstrummide poolest kuulus Ro:Toro. Järgmiseks aga tuli minna läbi halli niiskuse Jaani kirikusse, kus astus üles kollektiiv nimega Mälutagune. Nende peensusteni viimistletud ja eeskujulikult ette kantud pärimusmuusika töötlused jäid aga seina taha, mille nad olid noodipultidest eneste ja publiku va­hele ehitanud. Ehk on asi kirikuga kaasnevas väärikas atmosfääris, kuid ikkagi on kummaline vaadata artiste, kelle pilgust ei saa aru, kas neile meeldib see, mida nad teevad, või on muusika mängimine nende jaoks korrutustabeli ettevuristamisega samas kategoorias.

Aita tagasi, ja lavale astusid Belgiast kohale lennanud vennad Stefan ja Diedrik Timmermans koos õige mitme torupilliga. Hiljem tuli välja, et neil polnud aega proovigi teha, aga Stefani lihtsad ja armsad selgitused selle kohta, kuidas näiteks üks torupillidest on tehtud väikesest kitsest ja kus on selle kitse pea, jalad ja saba, suutsid tekitada enestele ja publikule tõeliselt intiimse ja mõnusa olemise.

Vägilased viisid une

Siis tulid Oort, Gjangsta ja loomulikult pärimusmuusika lipulaev Vägilased. Lõikuspeo traditsioon dikteerib, et kontserdid on akustilised ja seega tundus bändidel olevat suures saalis tantsukontsertide ajal pisut keeruline võistelda jalasahistamiste ja jutuhoogudega ning ega ka publikul olnud lihtne kuulata kontserti kontserdi otsa, sest saali umbsus ja soojus ajasid nii mõnelegi une peale.

Viimati mainitut näis aga kõige paremini ravivat see, kui bänd tuli lava pealt alla ja hakkas mängima publiku keskel. Nii tegid Vägilased ning nende juur­de jooksvad ja pille enda kätte saada püüdvad lapsed lisasid kogu protsessile ainult lusti. Punkti pani peole Prantsusmaalt enda sõnul hobustega kohale tulnud Zef, kes mängis ruumi särtsu nii täis, et võttis ka kõige väsinumad jalad tatsuma.