Lemmiklooma närib valu

Tänapäevane valu definitsioon: valuks nimetatakse loomadel sensoorset ja emotsionaalset kogemust, mis on tingitud kudede kahjustusest või selle võimalikust ohust. Põhimõtteliselt võiks valu jagada kaheks: ägedaks ja krooniliseks. Kui äge valu on lühiajaline, terava iseloomuga ja ajas isereguleeruv, siis krooniline valu seda pole. Krooniline valu kestab nädalaid, on näriva iseloomuga ega lähe ise üle.

Pole haigus

Valu pole haigus omaette, vaid üks haiguse tunnuseid ehk sümptom. Ometigi on valu tekkemehhanismi ja olemust – erinevalt paljudest teistest haigustunnustest – väga põhjalikult uuritud. Ühes on tänapäeva valu-uurijad ühel arvamusel: valu toodab valu juurde ehk teisisõnu on valul omadus ajas kasvada ja esialgu isegi mitte eriti suurest valust saab ajapikku järjest suurem ja suurem. Tekib lumepalliefekt.

Kui inimmeditsiinis saab valu tugevust kindlaks teha küsimustike ja skaaladega, siis veterinaarmeditsiinis asi nii lihtsalt ei käi. Loomad käituvad ja väljendavad valu väga erinevalt ja küsimustikud jäävad neil paraku täitmata …

Siiani on üldlevinud arvamus, et loomal on valus ainult siis, kui ta nutab. See on puhas müüt ega pea paika. Kui loom juba häälitseb, siis on tegu väga tugeva valuga.

Organismis on haigusi ja protsesse, mis on teistest valusamad. Need on hambajuure alused põletikud ja mädakolded, liigesekõhre hävimine, lülisamba probleemid ja kasvajad. Kindlasti ka traumad ja koekahjustusega vigastused.

Mis võiksid olla valu välised tunnused? Nutmisest ja häälitsemisest oli juba juttu. Kindlasti võiks valuga seostada kurba olekut, jooksmast, hüppamast ja mängimast keeldumist, lonkamist ja/või vaevalist liikumist, söögiisu muutust, omaette hoidmist, mõningatel juhtude ka pahurat olekut ja isegi agressiivsust.

Tuleb takistada

Valuasjatundjad on ühel meelel ka selles, et sõltumata valu päritolust ja tekkemehhanismist tuleb valuahel katkestada ehk takistada selle ajas kasvamist. Esimene samm valu leevendamiseks ja katkestamiseks on see, kui omanik looma jälgib ja võimaliku valukäitumise kindlaks teeb. Tänapäeva valuvastane ravi on kompleksne ja hõlmab medikamentoosset ravi, vajaduse korral kirurgilist sekkumist (valu lõigatakse organismist välja), füsioteraapiat ja looma elustiili ümberkorraldamist.

Põletik ja valu käivad käsikäes. Esimene põhjustab teist ja teine ei lase jälle esimesel paraneda. See on ka põhjus, miks valuvastasele võitlusele pööratakse väga suurt tähelepanu.

Võib-olla olen ülekohtuselt käsitlenud valu ainult negatiivses võtmes. Kindlasti on valul ka mõningane alalhoidlik roll. Ja mis veelgi olulisem: on olemas üks valu, milleta loomariiki ei eksisteeriks – armuvalu.TähelepanuLemmik peidab valu

Valu ei osata sageli tähele panna. Kui loom kraabib kõrva, siis on see märk sügelusest või valust. Loom lonkab – järelikult on tal valus. Paistes lõug võib tähendada hambavalu. Aga sageli arvatakse, et kui loom ei nuta, siis pole tal ka valus. Äkiline terav valu (närvivalu) võib küll valukiljatuse esile kutsuda, aga sagedamini juhtub, et koer või kass kannatab tugevat valu kangelaslikult vaikides. Loomariigis on kombeks oma haigusi (nõrkust) peita.

Ootamatult tekkinud käitumishäired võivad olla tekkinud valust (muidugi ka muudest terviseprobleemidest). Muidu sõbralik koer võib muutuda agressiivseks, kui talle läheneb mängida sooviv laps või teine koer. Koer teab, et temast ei ole mängijat, liigutused teevad talle valu ja nii püüabki ta valu esilekutsujat (mängukaaslast) eemale tõrjuda.

Kassid on eriti osavad valu peitjad. Nende valu võib avalduda üksnes kössitamises. See võib aga sama hästi tähendada ka mingit muud probleemi.

Vana looma elukvaliteeti saab oluliselt parandada, kui valuallikas (sageli liigesevalu) õigel ajal avastada ja probleem valuvaigistitega kontrolli all hoida. Krooniline valu ei kao kunagi iseenesest. ViitedMis viitab valule

■Omaette hoidmine
■Soovimatus liikuda või isegi liigutada
■Vaevaliselt tõusmine
■Loom ei siruta end enam või sirutab teistmoodi
■Kange kehahoid ja kõnnak
■Õnnetu olek
■Lamamis- või magamisasendi muutus
■Rahutus ja sagedased asendimuutused (eriti öösel)
■Värisemine
■Hingeldamine
■Isutus
■Agressiivsus, hirm või masendus
■Valutava koha lakkumine või närimine
■Hirm teatud liigutuste ja puudutuste ees (puudutamise peale võib hakata urisema või isegi rünnata)