Laigud pojengilehtedel

Pojengi-hahkhallitussse haigestunud taimede noortel võrsetel tekivad kevadel pruunid laigud, mis on esialgu vähemärgatavad. Raskemal juhul võrsed kõverduvad ja kuivavad või õiepungad ei avane. Suve jooksul võivad pruunid laigud liituda ja kattuda iseloomuliku halli eoskirmega. Nakatunud võrsed võivad lamanduda. Eosed vabanevad ja levivad tuulega uutele taimedele. Tõbi on peamiseks õiepungade kuivamise põhjuseks.

Haigust tekitav seen Botrytis paeoniae on laialt levinud Taanis, Inglismaal, Saksamaal, Poolas ning mujal niisketes piirkondades. Meilgi esineb seent ohtralt ning seda on leitud ka maikellukeselt. Kuna teistel taimeliikidel tekitavad hahkhallitust sama seeneperekonna teised liigid, siis pole nakatunud pojengid teistele lilledele, näiteks daaliatele, nakkusohtlikud. Seen säilib surnud taimeosadel seenemügaratena, millel kevadel arenevad lülieosed. Haigust esineb enam külmal ja niiskel happelisel mullal liiga tiheda istutuse korral.

Haiged lehed tuleb esimeste laikude ilmumisel eemaldada. Sügisel ei tohi haigete lehtede ja vartega katta teisi taimi. Et leherootsu alusele jäänud seeni alla suruda, tuleb lehed maha lõigata võimalikult madalalt ja kasta puhmast kevadel korduvalt kaaliumpermanganaadi lilla lahusega (30–50 g 10 liitrile veele). On halb, kui pojenge ümbritseb kasvuajal seisev niiske õhk, sellepärast ei tohiks haigusõrnu sorte kasvatada lausistandusena või kõrgekasvuliste lillede vahel. Halba teeb lämmastikuga üleväetamine. Kui pojengi ümber on kasvanud maikellukesed, tuleb needki kõrvaldada koos haigestunud pojengiga.

Pojengi-ruugehallitus põhjustab suve teisel poolel lehtede ülaküljel suuri punakaid laike, mis hiljem muutuvad tumepruuniks. Lehed näivad kõrbenuna, kuid koed ei hävi ja lehed ei muutu auklikuks. Haigust tekitav seen Mycosphaerella tassiana kuulub lehepinnal elavate kahjutute seente hulka. Parasiitseks võivad selle muuta soodustavad tegurid, näiteks kui taimed on ebasoodsates kasvutingimustes nõrgenenud või on neid kahjustanud putukad. Ruugehallituse esinemine viitab vigadele väetamisel või kasvukoha valikul.

Äralõigatud lehti ja varsi ei tohi komposteerida, vaid need tuleb põletada või siis katta vähemalt 10 cm paksuse mullakihiga.

Pojengi-viltrooste korral tekivad pojengi lehtedele ja vartele roostepustulid, mis muudavad lehe pinna kühmuliseks. Haigust tekitab seen Cronartium flaccidum. Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning eriti Baltikumis on see laialt levinud. Eestis on alg- ja kevadeoseid leitud harilikul männil ja mitmesugustel rohttaimedel, need võivad esineda ka ilupuuna kasvatataval mustal männil. Haigestumist soodustavad niisked ja soojad ilmad ning ümbruses vedelevad haigestunud taimeosad.

Eoste leviku piiramiseks tuleb haiged taimeosad eemaldada ja hävitada, kuid mitte komposteerida.

Koos pojengiroostega esineb ka pojengi-tuhklaiksust, mida tekitab seen Ramularia uredinis. Haigestunud lehtedele ja vartele tekivad valkjad, tuhkhalli eoskirmega kaetud laigud. Seen võib parasiteerida pojengi-viltroostel, surudes alla selle arengut ja olles seega kasulik pojengi-viltrooste leviku pidurdamisel.

Lisaks seenhaigustele ohustab pojenge viiruslik pojengi-ringlaiksus. Selle haiguse korral tekivad lehtedele esimestel aastatel vaevumärgatavad kollased laigud, mis haiguse süvenedes liituvad ringideks. Haigete taimede õite arv, suurus ja kroonlehtede hulk väheneb aasta-aastalt ning lõpuks pojengid lõpetavad õitsemise. Kõrvuti pojengi-hahkhallitusega on ringlaiksus sagedasem põhjus, miks õiepungad ei puhke. Haiged taimed känguvad kasvus.

Viirust levitavad mitmesugused putukad. Samuti levib see taimelt taimele, kui õisi lõigatakse haige taime mahlaga saastunud noaga. Pojengi-ringlaiksusesse haigestuvad sageli just hästi arenenud ja korralikult hooldatud taimed.

Haiged taimed tuleb mullapalliga välja kaevata ja põletada. Kompostihunnikusse ei tohi neid mingil juhul visata, sest mitmed viirused püsivad kompostis pikka aega eluvõimelisena. Hävitada tuleks ka pistmis-imemissuistega putukaid (lehetäid jt). Pojengide paljundamisel peab jälgima, et emataim oleks viirusvaba.