Lahkus salapärane eesti luuraja

1920. aastal sündinud Viktor van Jungi ei ole enam. Ma ei tea, kas tema jaoks ongi nüüd käes see, et pole enam midagi. Nende jaoks, kes Viktorit tundsid, on ju nii mõndagi siiski alles. Viktor esindas taolist haruldast, elu rikastavat, tapvalt iroonilist ja ohtlikult intelligentset inimtüüpi, kes sisimas on ikkagi romantik. Viktor jättis alati mulje, et oma vähestele sõpradele meeldib ta tunduvalt rohkem kui iseendale. Ja ometi võis temaga suheldes tunnetada mingit tabamatut ent murdmatut uhkust.

Viktori-taolisi tüüpe on Eestis liiga vähe. Ta oli Eesti jaoks liiga Euroopalik, oma salajase elukutse kiuste liiga avatud ja oma saatuse kiuste liiga rõõmsameelne. Viktori taolisi võivad voolida ainult varases nooruses kogetud surmast pääsemised ja üksinda hakkama saamised kõigi maailma suurriikide kiuste.

LÄBI VANGILAAGRITE AMEERIKA LUURESSE. Viktori isa oli Eesti üks rikkamaid ärimehi, Sindi vabrikute omanik ja Konstantin Pätsu sõber Mark van Jung. Viktori noorus möödus euroopalikus Eestis. Keeli õppides, maailma endasse imedes ja suurt tulevikku lootes. Viktor rääkis aktsenditut eesti, saksa, vene, inglise ja prantsuse keelt. Hiljem vist natuke hollandit, hispaaniat ja araabiat ka. Tal oli omaaegse Eesti parim lastetuba ja parimad karjäärivõimalused. Viktori nooruse maailm jäi aga 1940 aastal Vene tankide ja täitornide alla. Ent Viktor ei osutunud hellitatud poisikeseks. Ta jäi punase mobilisatsiooni kätte, aga pidas vastu. Läbi töölaagriteks kutsutud vangilaagrite ja koeraliha söömiste jõudis ta nn Eesti korpusesse ja 1944. aasta lõpuks Sõrve säärde. Seal, nagu ta ise ütles, õnnestus tal lõpuks haavatuna sakslastele vangi langeda. Jala amputeerimise äärel evakueeriti ta haavatute laevade ja rongidega Saksamaale.

Viktor, kes polnud päevagi Saksa poolel sõdinud, sattus väeossa Saksamaale. Sõja lõppedes pandi ta keeleoskuste tõttu Saksa mundrisse algul ameeriklaste, siis samasse piirkonda saabunud venelastega asju ajama. Viktori väeosa jäi Vene tsooni. Kui hakkas tunduma, et venelased üritavad teda ikkagi N Liidu kodanikuna Venemaale tirida, kirjutas ta endale sõjaväest lahkumise paberid ja põgenes Berliini. Ja sai lõpuks jutule ameeriklastega. Algas töö Ameerika luures. Algul kuulsas Office of Special Servise’s. kus tegeldi Ameerika tsooni jäänud idaeurooplaste intervjueerimise ja infost tühjaks pumpamisega. Viktor, nagu pool Euroopat, lootis, et kunagi saab ameeriklaste abil Euroopa ja Eesti ikkagi vabaks.

Nii nagu Eesti vabaks saamine polnudki nõnda lihtne ei olnud ka Viktori edasine elu. Mõned aastad teenistust Berliinis ja Münchenis, siis USA luure ajutine kokkutõmbamine Euroopas ja Viktori-suguste koondamine. Elu pidi jälle uuesti algama ja ta korraldas end läbi raskuste tavalise immigrandina USA-sse, leidis algul töölisena, hiljem pangaametnikuna tööd.

HUKKUNUD KOLLEEGID ELU LÕPUNI SÜDAMEL. 1952 aastal otsis vahepeal loodud Luure Keskagentuur ta uuesti üles ja kutsus ametisse. Koos Eesti sõjaväeluure omaaegse A – ehk operatsioonide jaoskonna ülema kapten Aleks Kurgveliga hakkas Viktor välja õpetama Eestisse saadetavaid mehi. Kalju Kukest ja Hans Toomlast said Viktori õpilased, sõbrad ja kolleegid. Mõnes mõttes oli tegu Eesti operatsiooniga.

Väljaõpe käis eesti keeles, päris-ameeriklased ainult imiteerisid kontrolli asja üle. Kukke ja Toomlat treeniti USA-s Fort Braggis üle aasta. Nagu Viktor ütles, said poisid hea väljaõppe, ainult polnud õrna aimugi, kuidas neid pärast Eestist kätte saada. Ööl vastu 7. maid 1954 hüppasid Kukk ja Toomla okupeeritud kodumaale. Nii Viktor kui ka poisid ise teadsid, et tagasi nad ilmselt ei tule. Kukk ja Toomla langesid KGB kätte ja hukati.

Kuke ja Toomla lugu oli Viktoril elu lõpuni südamel. “Nad olid head mehed, kes tahtsid midagi Eesti jaoks ära teha ja vähemalt proovisid. Kuradi palju neid, kes ainult õiendasid.” Viktor töötas pensionile jäämiseni LKA-s. Ta ei öelnud seda kunagi otse, aga mulle tundub, et alates kahe sõbra surma saamisest muutus ta hoiak oma töö eesmärkidesse filosoofilisemaks. Ta määrati tegutsema Berliinis. Kõik eestlased, kes alates 1960ndatest Saksamaal ära hüppasid ja USA-sse tahtsid, käisid tõenäoliselt Viktori jutult läbi.

Viktor armastas oma kodumaad ja ei sallinud ameerikalikkust, ent leidis, et ameeriklaste abiga on meil vähemalt lootust. Ta elas elu lõpuni Berliinis. Ent ei tundnud end seal kunagi lõpuni kodus. Meie esimesel kohtumisel ütles ta mulle, et tema elu kõige õnnelikum päev oli kui saksa raadio teatas, et Eesti on end iseseisvaks kuulutanud.

Ilmselt võidetaksegi külmi sõdu nii, nagu seda tegi Viktor. Paguluse, üksinduse ja vastu-pidamise hinnaga. Ta ütles, et veel 40 aastat pärast Toomla surma viirastus talle mõnikord ”lääne inimestega” asju ajades sõbra muigel nägu, mis ütles: ”Kuule, käi õige sea p...se”. Just see olevat olnud kodune. Vik-tor ütles, et ta surma ei karda. Keda veel sellise väite puhul uskuda, kui mitte teda. Aga selles suhtes, et pärast surma enam midagi ei ole, ta vist ikkagi eksis.