Kuhu kadus joie de vivre?
Seda plaati pole tehtud linnuluust, need lood on tugevast tammepuust. Teisisõnu on Eesti indie-muusika selle kümnendi konkurentsitult oodatuim helikandja – bändi eelmisest albumist „Sina ei“ lahutab uut ketast kaheksa aastat – kõiki neid pikki aastaid väärt. Uut „Anna Mulle oma valu“ siit just otsida ei maksa, plaat toimib tugeva tervikmeeleoluna.
Algusest peale samas koosseisus mängiv Id Rev on minu jaoks kasvamise ja endaks jäämise kehastus. Vaimustusin 1998. aastal Idiootsuse Revolutsioonina tuntud neliku punkromantilisest debüüdist „26.08.86“, ängi tekitas 2001. aastal id_revi platseeboefektne „Sina ei“ ning nüüd, 2009. aastal on järg Id Revi postrokiliku teose „Kuhu kadus joie de vivre?“ käes. Neis eripalgelistes plaatides on midagi ühist. See on sobimatuse/sobitamatuse tunne. Seda väliselt, sest Id Rev on olnud läbivalt pigem isepäine kultusbänd kui väike mutter skenes. Ja sisemiselt, sest Id Revi tekstid kipuvad helikeelest olenemata viima mõtteid enda ja ümbritseva suhetele.
Paratamatus ulatab Billie Holiday saatel oma aja laste leegionile roheliste servadega tiigi ääres käe, sest teiselpool hirmu on armastus.
 |
  |
 |
