Kõige üksildasem kultuuripärl maailmas
Otsus minna Paraguaysse on teataval määral võrreldav mõne kõrge mäetipu vallutamisega. Kui mööda Pärnu maanteed jalgsi minema ei hakka, siis pole füüsiline katsumus loomulikult kõrvutatav, kuid ka Paraguays ei oota sind lõõgastavad kuurordid, ilmakuulsad gastronoomilised elamused, mõjukad kultuurisündmused ega kosmopoliitsusele nõjatuvad suurlinnad.
Paraguay on maailmajao üks kõige vaesem ja korrumpeerunum riik. Riigi jõukus ei mängi sihikindla ränduri jaoks küll suurt rolli, ent paneb teatud asjadega arvestama. Muidu joviaalses toonis Lonely Planeti reisijuht märgib Paraguay kohta hoiatavalt, et päise päeva ajal röövi ohvriks langeda pole selles riigis mingi imeasi. Tunda annab ka linnadevahelise bussiliikluse algelisus, mis ei ole Ladina-Ameerikale üldiselt väga omane. Riiki satub väga vähe huvireisijaid, seetõttu tuleb arvestada, et vastav taristu ja kompetents on üsna välja arendamata.
Salapärane maa
Minu jaoks muutis Paraguay atraktiivseks selle riigi salapärasus – internetist leiab riigi kohta võrdlemisi pealiskaudseid materjale, ka reisiraamatud sama hästi kui puuduvad – ja maa lõunatipus asuvad 17. sajandil jesuiitide poolt põliselanike, Guarani indiaanlaste ristiusku pööramiseks rajatud (La Santísima Trinidad) hoonekompleksi võrdlemisi hästi säilinud varemed. Tegemist oli mõneti kolhoosi meenutava asutusega, kuhu Euroopast tulnud misjonärid võtsid pärismaalasi tööd rabama ning pakkusid neile ulualust, et nad orjakaupmeeste saagiks ei langeks. Vastutasuks inimlikuma kohtlemise eest pidid indiaanlased kristluse omaks võtma.
Suurimat huvi tekitas minus aga asjaolu, et kuulu järgi on tegemist maailma kõige harvemini uudistatava UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva objektiga. Kogetu põhjal võin kinnitada, et koht on seda tiitlit igati väärt.
Pärast pisut enam kui tunniajast umbes 30-kilomeetrist bussisõitu Encarnacioni linnast õnnestub ühissõiduk peatuma saada üsna õiges kohas. Varemeteni on suure tee äärest ligikaudu kilomeeter vantsimist. Jesuiitide asunduse jäänuseid piirab ühelt poolt unine Trinidadi küla, mille majad asuvad võrdlemisi hajali ning peaaegu iga pere peab ka väikest põllulappi. Teisel pool on künklik maastik, mis meenutab oma roheluses pisut suvist Lõuna-Eestit. Kohalikud vaatavad uudishimulikult, ent ei proovi sulle midagi pähe määrida. See on märk, et turiste siia kanti väga tihti uitama ei satu.
Saabudes teadmisega, et tegemist peaks olema väga inimtühja vaatamisväärsusega, mõjub täiesti korralik ning moodne taristu üllatavalt. Pileteid müüakse avaras hoones, mille leti taha mahuks ootama suur bussitäis turiste. Aga koht on inimtühi. Keegi ei taha piletit osta ega müüa. Pärast kümneminutist passimist tundub, et majast mitte väga kaugel tegutsevad muruniitjad on piletimüüjale sõna saatnud, et paar gringot tahavad varemeid näha.
Objekti sissepääsu juures istusid kolm töötajat, kellest vähemalt kahe ülesandeks on piletit kontrollida. Ühtegi uudistajat näha polnud. Varemete vahel oli vaikne, kostis vaid papagoide kisa palmipuude ladvust. Muru oli kenasti hooldatud, andes välja kehvema golfiväljaku mõõdu. Kompleksi territooriumil ei ole personali näha ning arutumal inimesel poleks mingi raskus ekspositsioonis olevaid peamiselt ehitiste küljest pudenenud sajanditevanuseid skulptorite töö vilju suveniiriks kaasa viia.
Päris paljusid kuulsaid varemeid vaadanuna võin öelda, et tegemist oli üsna omalaadse ja muljetavaldava kompleksiga. Lisaks on üsna omapärane tunne olla ainus külaline suurel hästi hooldatud UNESCO objektil. On ju teada, et seda tiitlit ei jagata just igale hurtsikule ning üldjuhul tõmbavad selle vääriliseks hinnatud kohad turiste massiliselt ligi.
