Karl Ristikivi – kriminullilembene klassik
1960-ndate alguses rootsi keeles kirjutatud „Södergök är dödergök” siiski kirjastajat ei leidnud ning ilmus alles 1992. aastal Tallinnas Jaan Krossi tõlkes pealkirja all „Hurmakägu on surma nägu”.
Kõigile, kes on lugenud Ristikivi mahukat punases kalingurköites päevaraamatut, mille andis viie aasta eest välja kirjastus Varrak, pole kindlasti jäänud kahe silma vahele päevikupidaja kriminaalromaanide ja -filmide lembus. Näiteks kinos käis Ristikivi mõnikord suisa kaks korda päevas ja eelistatavalt vaatas ta just meelelahutust. Nähtud linalugusid markeeris ta oma päevikus pea alati vähemalt lauselise kriitikaga. Näiteks 15. novembril aastal 1958 kirjeldab kirjandusklassik oma kinoelamusi nii: „Pühapäeval nägin Chinas Hitchcocki filmi „Psycho”. See oli siiski nõrgem kui tavaliselt ja kohati üsna vastumeelne.”
Läbimurre jäi tulemata
Kirjandusloolase Rutt Hinrikuse sõnul sai Ristikivi kriminullide lembus alguse 1940-ndate lõpus, kui Rootsi pagulusse jõudnud rahapuuduses eesti kirjanikud ostsid kambapeale roimaromaane ning lugesid neid kordamööda. Ristikivis tuksus ambitsioon uues keeleruumis end kirjanikuna tõestada. Ta tõlkis ja pakkus Rootsi kirjastajatele oma Eestis ilmunud „Rohtaeda”, kuid seda ei tahetud trükkida. Nagu teisigi ta raamatuid. Juba originaalis rootsikeelsetena kirjutas ta näiteks paar kuuldemängu, millest üks ka ette kanti. Ainuke algupäraselt rootsikeelne romaan, agathachristielikult suletud ruumis saarel lahti rulluv kriminaallugu ei toonud aga läbimurret. Mis võis olla Ristikivi Rootsi ebaedu põhjuseks? „Sõjajärgselt muutus kirjandus ja lugejate maitse ja Ristikivi ei suutnud sellele vastata,” ütleb Hinrikus.
Võib-olla mõjus Ristikivi oma ajas vanamoeliselt, kuid tema teoste moodne moment oli kahlemata postmodernistlik žanrite segamine. Ristikivi kolmandas ajalooliste romaanide tsüklis ilmunud „Kahekordne mängus” lahendab sajanditetagust kuritegu nihestatult, kuid siiski äratuntavalt sherlockholmesilik tegelane.
Ristikivi päevaraamatu järgi oleks võinud tema sulest tulla aga kasvõi tosin rootsikeelset krimiraamatut. Sissekanne 6. juunist 1958: „Eile õhtul kiusas mind jälle mõte kirjutada rootsikeelne kriminaalromaan, „Tennstopets mysterium” oli ainult üks nimi, mis korraks peast läbi välgatas.”
Ehk oli Ristikivil kava jõuda ka ingliskeelsesse ruumi? „3. veebruar 1968. Vaevan pead oma ingliskeelse kriminaalromaaniga, aga ei jõua midagi välja mõelda.”
See on tavaline, et kirjanikel on raamatuideid rohkem, kui valmis kirjutada jõuatakse. Kuid Ristikivil oli neid kordi rohkem. „Tal oli ideid tohutult palju. Ta mõtleski nii,” ütleb Hinrikus. Paremates oludes ja aegadel oleks võinud ta trükimasinast tulla ehk ka mõni Hitchcocki vääriline või isegi parem filmistsenaarium.
Ristikivi pani oma kriminaalromaani paberile varjunime Christian Steen all, ilmselt tundus see talle lihtsalt rootsipärasem kui tema kodanikunimi. Hollandi keeles tähendab sõna „steen” kivi, kuid tähistab ka lossi või kindlust ning kõlab venitatud vokaaliga ehk veidi põnevamalt kui rootsikeelne vaste „sten”. Varjunime on Ristikivi kasutanud varemgi, näiteks allkirjastas ta juba üliõpilasseltsi Veljesto aegadel oma kirju nimega Karl Konstantin.
Eesti Päevalehe laupäevalehe LP ja Varraku kirjastuse koostöös alustab 14. septembril ilmumist „Maailma krimiklassika” raamatusari.
Seda 30 kriminaalromaanist koosnevat kogumikku võib mitmel põhjusel nimetada Eesti põnevaimaks raamatusarjaks. Teoste hulka on hoolikalt valitud kriminaalkirjanduse paremik, kus iga raamat on kirjandusloos olulisel kohal. Teiseks ei ole Eestis teist nii mahukat ja läbimõeldud teemasarja varem valminud. Hind on soodne – ainult 5,99 eurot raamatu eest.
Alates 14. septembrist ilmub igal laupäeval uus raamat, mis on müügil koos laupäevalehega LP ainult nädal aega. Jaemüüki jõuab raamatuid piiratud koguses, sellepärast soovitame sarja ette tellida.
Raamatusarja saavad tellida kõik Eesti Päevalehe (sh laupäevalehe LP), Eesti Ekspressi ja Maalehe tellijad. Info ja tellimine raamat.epl.ee, raamatud@epl.ee ja telefonil 680 4444.
