Juudid – läbi viha ja vere

on läbi selle raamatu kujutatud salakavalate ja argpükslike ahnepäitsudena. Kirjaniku positsioon on selgelt naeruvääristav.

Meenutagem stseeni, kus raevunud zaporoozhlased tormavad asula servale juute tapma, ise karjudes: "Kõik juudinärud üles puua!" ja "Kõik nad reod Dneprisse uputada!". Gogol kirjutab: "Vaesed iisraeli pojad kaotasid kogu oma niigi mannetu meelekindluse, peitsid endid tühjadesse viinavaatidesse, ahjudesse ja ronisid isegi oma eitede seelikute alla, kuid kasakad leidsid nad igalt poolt üles."

Poisikesena tundus mulle see hirmunud juutide peitupugemine naljakana, iseäranis värvikas tüüp oli silmakirjalik ja osav Jankel, kes alati terve nahaga pääses ja igast elujuhtumist kasu oskas lõigata. Nüüd, teades juutide lugu läbi aastasadade, olles lugenud Isaak Babelit ja teisi, mõistan, et tegelikult on kirjeldatud stseenis nalja napilt, toimus lihtsalt üks tavaline pogrommike, üks harilik juuditapatalgu, mis ohvrite arvult oli Hitleri-meeste hilisemate metoodiliste miljonite kõrval muidugi köömes, ent printsiibilt seesama. Nüüd mõistan ka seda, miks nõukogude päevil vene koolides tuli Gogoli jutustustest kohustuslikult läbi lugeda just seesama "Tarass Bulba".

Sisevaenlasest võimureiks

Järjekordne aastatuhat lipsab mööda, ent inimkond ei suuda vabaneda kompleksidest juutide ja juutluse suhtes. Mõnes paigas elab antisemiitlus lausa riiklikul tasandil. Näiteks Venemaal, kus kindralitest riigiduuma liikmed teevad jõhkraid avaldusi ja on rahvahulkade ees kõneledes õhutanud juudivastast hüsteeriat. Antisemiitluseks on seal kõik tingimused olemas, ühelt poolt virelevad massid, kes tahaksid oma viha kellegi konkreetse vastu välja valada, teisalt üha jõulisemalt kerkiv uus suurvene shovinismilaine, messianistliku Venemaa kui maailma päästja kuulutamine, end Läänele vastandamine. Sellega kaasneb muidugi sisevaenlase nuhkimine ja karistamine, kelleks osutub enamasti mõni väikerahvas, nagu hetkel tshetsheenid.

Järgmisena võikski ette võtta justkui juudid, ehkki neist suur osa juba Venest on laia ilma rännanud. Nagu nad põgenesid Venest ka läinud sajandil, mil lühikese ajaga maabus Ameerikas ligi pool miljonit vene juuti, kes metsikute pogrommide eest oma kauaaegselt kodumaalt kabuhirmus pages. Muide, oskussõna pogromm ongi vene päritoluga, nii-öelda vene shovinismi terminoloogiline kingitus maailmale.

Juudiviha muutus riiklikuks poliitikaks Venemaal läinud sajandil Aleksander I aegu (1825-1855). Temalt on näiteks säilinud reisimärkmeid Valgevenesse, millest avalduvad mehe positsioonid selgelt, seal kirjeldab ta kuis zhidid on kõik enda kätte haaranud ja koorivad venelasi: "Nad on tõelised kaanid, kes kõikjale imendunud, kurnates põhjalikult kogu kubermangu". Ka väljend zhid sai oma nüüdse mõnitava, vihkava sisu läinud sajandil, varem polnud see sõimusõna.

Tõelise hoo võttis juudisurve sisse pärast Aleksander II mõrvamist põrandaaluste terroristide poolt, narodovooletsite revolutsiooniline terror veeretati suuresti juutide kaela. Ja tõepoolest, narodniklikku liikumisse kuulus hulganiselt juute, ise-

äraliselt palju aga juuditare, pähe kargavad kohe ju nimed nagu Vera Zassulitsh (hilisem kuulus menshevik), vanglas sünnitamisel kõngenud Gesja Gelfman, tänavameeleavalduses hukkunud Ludmila Volkenshtein, paljudes terroritöödes osalenud Vera Figner.

Juudipõlgust ilmutasid mitmed nimekad intelligendid, tuntuim on muidugi Dostojevski antisemitism (selle kohta on köitva käsitluse kirjutanud Peeter Torop), noor Turgenev avaldas jutustuse "Zhid" jne. Valitsuse poolt mahitatud verised pogrommid toimusid XX sajandi hakatusel Odessas, Kishinjovis jm.

Juudivihkamine lõppes paugupealt oktoobripöördega, sest siis tõusid juudid äkki -- impeeriumi tippu. Koos Lenini internatsionalismi-poliitikaga pääsesid enneolematu võimu ligi sadu semiite. Egas muidu vastased kutsunud uut võimu "zhido-bolshevistlikuks". Nimetame väikese osa toonastest võimujuutidest, kes käsutasid parteis, valitsuses, tshekaas, diplomaatias jm.: Trotski, Kamenev, Zinovjev, Uritski, Volodarski, Sverdlov, Zemljatshka, Pjatnitski, Skljanski, Rosenholtz, Litvinov, Jaroslavski, Lozovski, Kaganovitsh, Solts, Frumkin, Joffe etc.

Kirjandusse sigines positiivseid, heroilisi juudikujusid, näiteks Fadejevi loodud Levinson, Bagritski kirjutatud Kogan.

Juudid, mõrvatud ja mõrvarid

Ent juudiküsimus ei raugenud kuigi pikaks ajaks, peagi pärast Ilijtshi surma algas parteisisene vaikne nagin "ivanovitshide" ja "davidovitshide" vahel, mida oskas meisterlikult võimendada ainuvõimule pürgiv Stalin. Tõsi, kui verine grusiin alustas oma 1937. a. represseerimisi, ei olnud see suunatud veel otse juutide pihta, püssitoru ette ja laagreisse kihutati inimesi rahvusele vaatamata. Sihiteadlik antisemitism käivitus aastal 1939, siis, kui N. Liit alustas poliitilist kokkumängu natsliku Saksaga. Ajakirjanduse veergudelt kadusid paugupealt kõik juudikõlalised nimed, Litvinov võeti maha välisministri postilt jne. Pärast sõda tulid "arstide protsess", võitlus kosmopolitismiga. Kuid Stalin üksnes ei represseerinud juute, vaid oskas neid kergitada ka timukaiks. Solzhenitsõni "Gulagi Arhipelaagist" on meile ju tuttavad sünged nimed Naftali Frenkel, Jakov Rappoport, Lazar Kogan jt. Nii nagu ikka ajaloo karmidel hetketel, satuvad ühe rahvuse esindajad nii mõrvarite kui mõrvatute sekka. Meenutagem või kaugemast minevikust Bogdan Hmelnitskit, kes XVII sajandil juhtides neidsamu mässulisi zaporoozhlasi, kellest vestis Gogol oma "Tarass Bulbas", püüdes vabastada Ukrainat poolakate ülemvõimust. Hmelnitski ei tapnud üksnes poola panisid, vaid valikuta hukati ka kõik juudid, nende mõrvamisel kasutati eriliselt rõvedaid meetodeid, kroonikad räägivad rasedate naiste lõhkilõikamistest, imikute rebimisest nende kõhust, väikelaste nülgimistest jne. Võigas iroonia aga seisneb selles, et paljude ajaloolaste andmeil oli ka Hmelnitski ise juut.

Eestlased juudikompleksita

Eestlaste enamik on harjunud end pidama kristlaseks, kõige sagedamini luterlaseks. Ent kui paljud teavad, et Martin Luther oli äge antisemiit? Kutsunud üles sünagoogide põletamisele, kirjutanud õpetuseks sakslastele:" ...Et meie, sakslased teaksime, mida endast kujutavad juudid...

Sest juuti on niisama raske muuta kui saatanat. Sest juudid ja nende südamed on sama kõvad kui puu, kui kivi, kui raud, nagu saatan ise. Lühidalt, nad on saatana lapsed, mõistetud põrgutulle..."

Ometi on mul on tunne, et eestlased ei põe juudi-kompleksi. Enamik siinseid juute on omaks võetud. Paljud siin elanud juutidest on toonud kasu mitte üksnes Eestile, vaid ka eestlusele. Piisab nimetada ühtainust nime -- Eri Klas.

Juutidele Eestis pole kaitsekõnet vaja

"Juuditeema käsitlus Gogoli ja Dostojevski teoste kaudu, nagu teeb seda Vaapo Vaher, on minu arvates sulepea otsast välja imetud," arvab lavastaja Eino Baskin. "Ma saan aru, kui räägitakse koonduslaagritest. Tõepoolest, langetame pea ja mõistame sellised inimsusevastased kuriteod hukka. Kuid juudiprobleem kirjanduses? Olen artiklis nimetatud vene klassikute teostega põhjalikult tutvunud ega tunneta kuidagi, et nendes juutide rahvuslikku omapära diskrimineeritaks.

Süüdistada Dostojevskit ja Gogolit juudivastasuses on sama hea kui heita Picassole ette, et lõuendil on värvi liialt paksult või nina liialt suureks joonistatud. Juudi rahvus on tõepoolest andnud värvikaid kirjanduslikke leide, kuid teha selle põhjal üldistusi on sama veider kui nimetada kogu soome rahvust põtradeks või grusiinlasi joodikuteks.

Vene kultuur ja kirjandus on nii suur ja võimas, et vene-juudi kultuurist rääkimine tundub kohatu. Vene suurkirjanike hulgas ma juute ei leia. Lermontov ei olnud juut. Juudid ei olnud ka Pushkin ja Dostojevski.

Õigupoolest tekib küsimus, miks selline teema üldse tõstatatakse? See on minu arvates märk, et me pole ikka veel lahti saanud nõukogude-aegsest rahvuslikust shovinismist. Nõustun üksnes selle arvamusega, et Eestis juudiviha ei ole. Niisiis pole minul ega ka ülejäänud neljal tuhandel siin elaval juudil sellist kaitsekõnet tarvis."

Regina Hansen

Vene kultuuri pole olemas?

Venelaste vaenu juutide vastu võib mõnes rakursis isegi mõista. Liialt jõuliselt on juudid murdnud end vene kultuuri. Iseäranis XX sajandil. Mitmed juudisoost teadlased ütlevad otsesui välja karmi tõe -- vene kultuuri pole olemas, on vene-juudi kultuur. Näiteks kinnitab Boris Altschüler, kõneldes nõukogude ja vene kultuurist, et "tegelikult on see kultuur vene-juudi kultuur ja mitte kellelgi ei õnnestu seda varjata."

Tõepoolest, raske on temaga vaielda kui mõelda nendele sadadele üldtuntud juudinimedele, mis läbivad vene ja nõukogude teadust, muusikat, kirjandust, kunsti. Visandan siinkohal nimekirja osast vene keeles kirjutanud juudi kirjanikest, pannes rõhu literaatidele, kelle nimi eestlasele peaks kõlama tuttavalt. Kõigepealt muidugi nobelistid Boris Pasternak ja Joseph Brodsky. Siis eesti keelde tõlgitud Isaak Babel, Venjamin Kaverin, Juri Nagibin, Anatoli Rõbakov, Vassili Grossman, Lev Kassil, Emmanuel Kazakevitsh, Zinovi Zinik. Emigreerunud Sasha Tshornõi, Mark Aldanov,Vassili Aksjonov, Sergei Dovlatov, Naum Korzhavin. Eesti teatrites mängitud Jevgeni Schwarz, Aleksandr Gelman, ja Aleksandr Volodin, poetessid Vera Inber ja Margarita Aliger, «Kaheteist tooli» üks autoreid Ilja Ilf, vennad Veinerid ja vennad Strugatskid, Samuil Marshak, Mihhail Svetlov, Boris Slutski, Pärnus elanud ja sinna maetud David Samoilov, filmidramaturg Jevgeni Gabrilovitsh, kuulus bard Aleksandr Galitsh, tuntud dissident Julius Daniel, Sergei Lipkin, ennesõjaaegsed kuulsused Jossif Utkin ja Eduard Bagritski. Jne.

Vaapo Vaher