Jüri Vlassovi seadustrikkuv perekond

Õigupoolest ongi Elis see kurjajuur, kelle pärast perekond oma vanu patte meenutama hakkas. Nimelt on piigal kombeks ennast Pärnu ööklubidesse sisse slikerdada, kuigi lubatud vanusest jääb pool aastat puudu. “Sisse minnes räägin ma tavaliselt turvameestega soome keeles, siis dokumenti ei küsita,” rõõmustab Elis. Tema ema naerab – puges ju temagi alaealisena baaridesse.

Janekile meenub, kuidas ta tahtis kangesti näha üht alla 16aastastele keelatud filmi. Vanust oli tal sellal vaid 15. Nii maaliski Janek ripsmetu?iga bakenbardid põskedele, pani selga isa pika sinise mantli ja ette autojuhiprillid. Maskeeringust hoolimata ajasid kontrolörid teda kaks korda minema. “Teiste selja varjus pääsesin viimaks sisse. Aga seal polnudki midagi huvitavat,” meenutab Janek.

Poja kinojutu peale naerab Jüri ennast kõveraks. “Seda oleks küll näha tahtnud, sinine mantel, oeh… Aga ega siis ei räägita, kui seda tehakse, alles nüüd!” hingeldab ta.

Ka pereisa pole seaduse silmis patust puhas. “Praegune Sunset Club oli minu nooruses lihtsalt rannahoone. See oli nii tähtis koht, kuhu kõik tahtsid sisse saada,” meenutab Jüri. “Ma olin 15aastane, kui maalisin nina alla vuntsid ja saingi sisse. Nii igav oli, kõik inimesed olid nii vanad!”

Naabrivalve ei maga

Ilona ja Jüri tunnevad teineteist ligi kaksteist aastat. Algul kohtusid nad vaid aeg-ajalt, kuid viie aasta eest kolis Ilona Pärnusse Jüri juurde. “Armas vabaabielu, nagu tänapäeval kombeks,” ütleb Jüri. “Oleme mõlemad juba korra abielus olnud ja ma ei näe põhjust, miks seda teist või kolmandat korda teha.” Ilona on sama meelt.

Kooselu algul üürisid nad aasta aega vanemat sorti maja Pärnu kesklinnas. “Külalisi käis seal nii palju, et hakkas juba natuke närvidele käima,” tunnistab Jüri. Kord riputasid nad isegi uksele sildi “kell 12–15 vastuvõttu ei toimu”. Kolmveerand kolm vaatas Ilona välja ja nägi, et kolm inimest istuvad-ootavad kannatlikult aias. “Kutsusin neid siis sisse. Aga nad ei tulnud, ütlesid, et kell ei ole veel kolm,” meenutab Ilona naerdes.

Ridaelamuboks on Jüri ja Ilona teine ühine katus. Muidu on kõik ju kena, aga… “Töö on laval ja eraelu on ka nagu laval. Privaatsus puudub,” nuriseb Jüri. Vahel korraldab Jüri oma ridamajaboksi ees murulapil aiapidusid – grillahi tossab, külalised lõbutsevad ning kõrge vastasmaja akende vahelt piiluvad naabrid, mis toimub. Vaade on hea, nagu Endla teatri rõdultki.

31 aastat teatri-õppusi

“Mõned on õppinud näitlemist teatrikoolis, mina olen õppinud teatris,” ütleb Jüri, kelle teatri-õppused on kestnud 31 aastat. 31 aastat Endlas, 20 aastat samas garderoobis!

“Ise ka imestan, et nii kaua vastu olen pidanud,” ütleb Jüri. “Vahepeal pead seda tööd nagu hobiks ja vahepeal jälle tööks. Sõltuvalt sellest, kuidas teatrivälised asjad edenevad.”

Õigus, 1980. aastate lõpus proovis Jüri olla vabakutseline. Juhtumisi polnud sellal Kuldsel Triol samuti esinemisi. “No kohe mitte midagi ei olnud teha,” kirjeldab Jüri. Pool aastat hiljem läks ta teatrisse tagasi.

Praegu on Jüril lepingu järgi kohustus mängida hooajal üks suur roll ja kaks kõrvalosa. “Ei viitsi selle palga eest küll rohkem mängida,” ütleb Jüri.

Eelmisel esmaspäeval Teatriliidu ballil istus Jüri saalis ja vaatas, kuidas Janek kõndis mööda vaipa lavale, et võtta vastu parima tehnilise töötaja auhind. “Ma unustasin kummardada ja siis tõstsin käed üles ja hõikasin – ahaa!” räägib Janek.

Jürile pole Teatriliit kunagi auhindu andnud. Aga ega ta poja peale kade ei ole.

“Meil on sõprussuhe, ei ole niimoodi, et mina annaks rihma. Janekit võib usaldada, ta teab, mida ta teeb ja teeb õigesti,” hindab Jüri.

Kui isa laval mängib, siis istub Janek teatris helipuldi taga. Janek sätib heli ka Raadio 2 stuudios, kui unised näitlejad Jaan Rekkor, Jüri Vlassov ja Sepo Seeman ennast reedehommikuti kell kuus mikrofoni ette jutustama seavad. Janek on olnud ka turvameheks Kuldse Trio kontserttuuridel. “Tallasin lilli ja sõin väikesi lapsi,” liialdab Janek.

Kuldpintsakus sissetungija

Kuldne Trio enam kontserttuure ei korralda, kuid klubides ja baarides esinevad nad pea igal nädalavahetusel. Jüri õhtud mööduvad sageli teatris või linnavolikogus. Ilona eelmine töökoht kaubamaja juhatajana nõudis aga vara ärkamist. Üksvahe oligi nii, et kui Ilona läks tööle, siis Jüri alles magas. Ja kui Jüri hilja õhtul või öösel saabus, siis Ilona juba magas.

Ka 2000. aasta võtsid nad eraldi vastu – Ilona ei tahtnud bändi sabas kuues esinemiskohas jõlkuda. Läks hoopis oma tuttavatega pidutsema. Elis tervitas uut aastat koos oma sõpradega. Nii oligi maja tühi, kui Jüri 1. jaanuari hommikul kell 9 koju saabus, seljas ainult kuldne pintsak – ja avastas, et tal pole koduvõtmeid kaasas. “Mõtlesin, et jõle tore, tuleb hakata taksot püüdma, et teatrisse magama saada,” meenutab Jüri. Tema õnneks oli köögiaken lahti. Kuldses pintsakus mees sättis lumelabida toeks vastu seina ja ukerdas vaevaliselt kitsast aknast sisse.

Omaette olemiseks ostsid Jüri ja Ilona sügisel talukoha, 20 kilomeetrit Pärnust, mõnisada meetrit merest eemal. “Oja Peeter on juba aja kinni pannud, et 2. juulil tahab ta oma juubelit seal pidada,” muigab Jüri. Maamajas on hulk tegemist: ära vedada roostes radiaatorid, panna uued põrandad jne, jne. Jüri ei loodagi neid töid Peetri juubeldamise ajaks valmis saada, suvel on ju mõnus ka õues pidutseda.

Uuralist hangitud potents

Sektsioonkapis mugavalt käeulatuses seisab kaks viinapudelit, mille põhjas lebavad Uuralist pärit kuldjuure tükid. Juurikatel seisnud viinast on saanud tumepunane mõru vedelik, mis teeb suu paksuks nagu toomingaid süües. “See on väga hea tervisejuur,” kiidab Jüri. “Hommikul ja õhtul korgitäis, potents pidi tõusma.” Ühest pudelist on kolmveerand juba ära joodud. Tõuseb või? Ilona vastab: “Ma ei ole praegu eriliselt tähele pannud. Minu meelest on kogu aeg ühtemoodi.” Jüri lubab: “Kui ma korraga pudeli ära joon, siis murran linna maha. Aga see on mõru, ei taha rohkem võtta kui korgitäis.”

Evelin KIVIMAA