JAANIPÄEV Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...

Toomemetsale on "Jaanipäeva" tekst nii pähe kulunud, et ta võib seda Tallinnas Männiku viiekordse peavarju esimese korruse üksikmehesängis üles öelda kas või une pealt.

Runnel elab naise ja kuue lapsega Tartu Annelinnas kolmandal korrusel, kust avaneb vaade Anne kanalile ja ööbikusalule. Autor mäletab "Jaanipäeva" värsse rohkem ihuga.

Kord, kui postide küljes rippusid veel alumiiniumivärvi valjukad, jalutas Runnel Emajõe ääres ja juhtus kuulma informatsiooni: "Järgmiseks inglise rahvalaul..."

Valjukates hakkasid mängima Kukerpillid: "Muuda-mere ääres, poori-kalda peaaal, oleks aga lõõbus eelu, tillu-keesel seaal...."

Ka selle lugulaulu on kirjutanud Runnel. Inglismaaga on Runnelil nii palju pistmist, et ta pole seal mitte kordagi käinud.

"Jaanipäev" tekkis paberile õhtul

"Jaanipäev" sai Runnelil paberile Maksim Gorki kombel.

"Gorki ju õpetas, mis on tüüp ja mis on tüüpilised olukorrad." Muidu üldteadaolevalt tõsine Runnel lubab endale väikse naeru, aga vaid korraks, sest: "Kirjutades ühest kõrtsmikust või möldrist, liituvad sinna tõesti muljed ülejäänud sajast kõrtsmikust ja sajast möldrist."

Pööriajad on olnud läbi aegade ja tunduvad Runnelile tähtsad. Et kui neis tabada unikaalne hetk või isiklik meelemulje (millele liitub niisiis sada varasemat kogemust), haarab lugejat vastupandamatu tundmus - just nagu minu elust võetud!

Taustaks muljed Järvamaalt, sugulaste kaudu natuke ka Võrumaalt, lisaks Jakob Hurda setokeste laulude maailm. Seega saab "Jaanipäeva" kohta öelda: "Võtsin vanad tundmused kokku uuema rahvalaulu sarnasesse salmilaulu."

Kus täpselt jaanitundmused paberile voolasid, pole Runnelil meeles ja sel polevat ka tähtsust. Olulisemaks peab autor, et luuletusest vaatab vastu värskelt linnastunud mehe nostalgia.

Nii nagu ikka, kirjutas Runnel ka "Jaanipäeva" ilmselt õhtul.

"Ma eluaeg suure pere liige olnud. Kodus erinesin teistest huvialadelt ja pidin raamatutega tegelema. Õhtul, kui kõik magama lähevad, on hea - inimesed on su lähedal, aga keegi ei sega sind. Tekib ühine väli. Teiste olemine on inspiratsiooni allikas nagu ojakene või nagu tule vaatamine."

Luuletas sulega maalides

Ilmselt kirjutas Runnel "Jaanipäeva" sulega. Kui mõni ei tea või ei mäleta: sulg on puupulga otsa torgatud metallist asjapuu, mida kirjutamisel kastetakse tindipotti.

Kord lõppesid Eesti rahva südametunnistusel suled otsa, polnud enam ka kuskilt saada. Runnel saatis sõprade-tuttavate kaudu laiali ohusignaali. Tagajärg: kokku kanti vähemalt sada (NB! vähem ei tulnud kõne alla, meenutagem Gorki kõrtsmikke ja möldreid!) sulge.

Kui jõudis kätte aeg, kus lapsed hakkasid tindipotti ümber ajama, kolis luuletaja üle täitesulepeadele, mida kannab korraga kaasas õige mitu. Vahepeal õnnestus väljendada end Uku Masingu tööriistaga. "See oli VÄGA hea sulega, aga keegi astus talle peale."

Vanamoodsuse eelised: "Sulega kirjutamine on lähedane pildi maalimisele. Sa paitad paberit, tunned juba sellest rõõmu..." (Kirjutusmasinaga üritab Runnel saavutada sama õhkõrna vahekorda, nautides aparaati, millel sõrme löögitugevus ületab klaviatuuri vastupanu minimaalselt.) Kuid! Paberile hoole ja rõõmuga maalitud värsiridu on kindlasti väga valus maha tõmmata - kui tuleb pähe veel parem sõna või mõte.

Runnel pole sodija: "Kui vaja, tõmbad midagi ÕRNALT maha ja kirjutad peale."

"Jaanipäev" sündis tahtmatult?

Kuna "Jaanipäeva" käsikirja pole alles - "Ma ei ole käsikirju süstemaatiliselt kogunud. Lahtised lehed kaovad kuhugi ära või viskad nad ahju..." -, on lootusetu leida kuskilt mingit käegakatsutavat kinnitust luuletuse sünni(tus)valudele.

"Võib-olla olin õhtul üleval ja lugesin või parandasin mustandeid, võib-olla ei kavatsenudki kirjutada midagi uut. Selle juures võib saada niisuguse tõuke, et äkki sünnib luuletus või vähemalt luuletuse algus, mida sa pole kunagi plaaninudki..."

Jaanipäevad ja -õhtud tundusid Runnelile tähtsad - kokkusaamised, tuli, kiigetraditsioon. Teistpidi kosmiline asi, mida ei pea oma tahtega organiseerima: "Sinu asi on pidulikult liituda selle maailmanähtusega." Ning: "Jaaniõhtute peale koonduvad kõigi suveõhtute ilud ja valud."

Ehk arvutiajastu keeles: "Jaaniõhtu on kokkupakitud suvi. See võetakse kettale ja viiakse talve ja hakatakse lahti pakkima."

Proua Katret, kellele luuletusse pakitud jaaniõhtu ette lugeda, polnud Runnelil veel olemas. "Olin maapoiss. Kirjanduse harrastus tuli iseõppimise korras. Ühel hetkel hakkasin tundma, et see, mida kirjutada tahtsin, tuli välja. Teinekord näitasin Tallinnas mõnele, et hinnangut kuulda, aga põhiline hindaja olin ikka ise. Teiste peal kontrollisin rohkem hindamise metoodikat."

Mõni luuletus on lauluks tehtud 4-5 korda

"Jaanipäev" läks trükki kogus "Laulud tüdrukuga". Sellega oli luuletaja töö tehtud.

Runnel on tähele pannud kolme lainet, millega heliloojad on tema loomingust üle käinud.

"Nad võisid teha, mis tahtsid, ja tegid, mis oskasid. Vaatasid, Runnelil üks rahvalik laul, teen õige estraadilava jaoks ära, ja tegidki. Mul oli neid laule sageli piinlik kuulata, sest minu teksti poeetika oli hoopis teisel alusel."

Teise laine moodustasid mitteprofessionaalid." Küll üliõpilased, küll õpilased, küll näitlejad hakkasid üle Eesti oma kitarridega mu luuletustest laule tegema. See seltskond sai õige võtme kätte. Pärast neid hakkasid ka pärisheliloojad minu tekstidele teistmoodi lähenema, eriti Veljo Tormis."

Mõned Runneli luuletused said "teises laines" koguni 4-5 viisi, luuletaja meelest enamasti õiged või kongeniaalsed. Raadiost neid kuuldes koges Runnel kaht kogemust. A. "Kui olin luuletust tehes mõttes kaasa ümisenud, tundus viisistaja tehtu lähedane." B. "Kui viisitegija oli leidnud lähenemisnurga, mida ma polnud osanud ette kujutada, hakkas luuletus nagu kaugenema. Vaatasin seda eemalt uue pilguga."

"Jaaniõhtu" esimene kuulmine - kus, millal, mitte ei tule meelde! - pakkus üllatusrõõmu. "Mul oli natuke juhanliiviliku luule meeleolu. Natuke ilus, natuke nostalgiline nentimine, selline üksiolemise luuletus. Äkki tegi aga helilooja selle viisi ning tempoga tantsuliseks ja kommunikatiivseks."

Äkitsejaks oli luuletajanaeratusega Vello Toomemets, kes sinnani oli ennast eesti rahvale tutvustanud Kuldse Trio kaevur Matina.

Kitarr aitas kummituse peast välja

Toomemets: "Läksin Fixi, tahtsin Pihlapi Priidu eeskujul kirjutada endale laulu. See tuli jutuks ja (eks)abikaasa õde ütles: "Väga eestipärase saad mõnest Runneli luuletusest." Ja ta tõi mulle Runneli "Kodukäija", mis oli minu jaoks suur avastus, sest koolis ei olnud Runnelist üldse räägitud. Ma ei teadnudki, et selline luuletaja on olemas."

Avastust ahmis ja uuris Toomemets üle aasta. Samal ajal hakkas peas kummitama üks viis. "See viis hakkas mängima, kui luuletusi lugesin."

1979. aasta talveõhtul (jälle õhtu!) võttis noor isa Rahu tänava ühikatoas kitarri kätte ja "Jaanipäeva" ette. "Lugesin ja mängisin nii kaua, kuni loo välja mängisin. Ma ei tea, kui kaua see aega võttis, ühel hetkel oli valmis. Mingit ümbertegemist enam ei olnud, ainult vahemängu mõtlesin juurde."

Kuna oli veel aeg, kus Toomemets ei viitsinud pusida noodikirja, mängis ta oma väljamõeldise järgmises Fixi proovis teistele ette. "Säte tuli üle hulga üsna loomulikult. Ehitasime selle vahemängu peale."

"Jaanipäev" ja Pihlapi "Vana pildiraam" said ühe jutiga ehk ühe ööga linti Vanemuise laval allalastud eesriide taga. (NB! See on ka "Jaanipäeva" ainuke lindistus, mida on kasutatud Fixi vinüülil, kassetil ja CD-l, mida omakorda pruugivad raadiojaamad.) Verivärske toodang kanti ette ETV populaarses Reklaamiklubis. Toomemets ei mäleta, et ta esiklapsel oleks seal erilist menu olnud või et keegi oleks tulnud pärast tänaval kiitma. Pihlapi laul tundus olema menukam.

"Nüüd on nad mõlemad oma koha leidnud. Siis ei osanud ma seda ette kujutadagi."

Meistrid vaid kord elus kohtunud

Tänaseks on Toomemets teinud lauluks kuus Runneli luuletust. Mõlema meelest on paremini välja kukkunud "Maa tuleb täita lastega", "Tõuse üles" ja "Kaua sa kannatad". Ja no muidugi "Jaanipäev", mida Toomemets on Fixi (ja Kukerpillide ning Rock Hoteliga) esitanud 22 aastat ja mida mõlemad on raadiost juhtunud kuulma ei tea kui palju.

Toomemetsa meelest on "Jaanipäev" raadiote repertuaaris aastaringselt põhjusel, et: "Rahvas tahab seda, mis talle meeldib. Ergas, ülimalt lihtne lugu. Ta on nagu ettevalmistus jaanipäevaks, tekitab alati jaanipäevatunde."

Runnel menust: "Võib öelda, me oleme püüdnud kinni midagi, mis on olemas. Me ei ole midagi välja mõelnud. Oleme leidnud kõigi inimeste ühisosa."

Toomemetsal on tulnud "Jaanipäeva" laulda 4-5 korda ka sellel kõige õigemal päeval. Aga alati, kui laulev helilooja kuskil lavale läheb, on tal viiul ja sol-ist algav "Jaanipäev" kaasas (esitab tavaliselt kava ees-otsas publiku üleskütmiseks, finaaliks on tavaliselt "Tsirkus"), nii et kellelgi pole vaja olnud "Jaanipäeva" Veltsilt välja nuiata.

Toomemets on muide proovinud ka luuletamist.

Runnel seevastu pole ennast heliloojaks olemisega vaevanud (kui välja arvata luuleteole kaasnev mõttes kaasaümisemine). Avaliku lauljana on Runnel astunud üles vaid korra (raamatuaasta lõpetusel, kui esitas puldist oma luuletuse kirikliku viisi peal).

Kord ("See oli siis, kui ma veel arvasin, et laulu tegemine on lihtne.") käis Toomemets Runnelite ukse taga, et luuletajaga näost näkku kohtuda, tuttavaks saada ja mõni uus tekst küsida, aga Runnelit ei olnud kodus.

Ainuke kohtumine Tallinna Kukus möödus kohmetult, niisama lobisedes. Toomemets peab Runnelit sügavaks ja suureks inimeseks, kes peaks eesti rahva ja Toomemetsa rõõmuks palju rohkem luuletama ja luuletusi avaldama. Runnel suhtub Toomemetsasse kui lahtilukustamatusse kunstnikutüüpi sama lugupidavalt: "Heliloojad on geniaalsed nagu koerad. Tema saab sinust aru, aga sina temast ei saa. See on ka nende raskus ja õnnetus."

Isad lapsukesest ilma

Erinevalt Runnelist on "Jaanipäeva" kuulnud otsehelis paljud lätlased, soomlased, leedukad, läänesakslased. Igal pool on lugu soojalt vastu võetud. Sama ka Aafrikas Angolas, kus oli nagunii soe.

Seega rahvusvaheline hitt.

Toomemets pole laulu autorsusest kuskil numbrit teinud ja ega see enam õnnestukski: "Mind nagu ei seostata sellega. Peetakse rahvalauluks, mina olen lihtsalt esitaja."

Runnel nõus: "Kui luuletus läheb rahva hulka, ei saa enam ajada autoriõiguse rida. On nagu maanteel kõndimisega - sa kõnnid ja ei küsi, kelle oma tee on."

"Jaanipäev" on seega muutunud rahva ühisasjaks. Runnel ei häbene rõõmustada: "Mul on hea meel, et ma olen selles osaline."

Luuletaja (erutab, kui kuuleb telekast laste lauluvõistlusel inglise keelt) ilmselt kurvastaks ja vihastaks, kui teaks, et Soomes ekspluateerib Peeter Väljak "Jaanipäeva" juba aastaid pealkirja all "It´s a Wonderful Party".

Pidi rahvale meeldima," teab Toomemets ja üritab Runnelit säästa: "Kui Petsi näen, ütlen talle, et tehku ikka soome keeles."

Muidu mõtiskleb üks muusikast ja muidu annab teine Ilmamaas välja raamatuid. Homme astub Toomemets "Jaanipäevaga" Kukerpillide saatel üles Vabaõhumuuseumis ja teine vaatab koos perega lõkkesse üksildases paigas peatselt likvideeritava valla mail.

Eestlaste kõige parem jaanilaul

Poetess Leelo Tungal: Vist ikka see rohu äratallamise lugu. Mõnus foks, seda õõtsuvad kõik, kained ja muud jaanitulelised. Jah, ega meil muud ju pole.

Lihtne ja rahvalik. Ma arvan, see on lugu, mida lörtsida ei anna. Samas niisugune leebe, mida Runnel alati ei ole. Selles lubab ta minna isegi heina tallama!

Toomemets mulle meeldib ja Runnel meeldib kah. Toomemets seostub mulle Põhjaneitsi Noormehega, kes oli laval nagu kahemeetrine Monte Carlo või midagi seesugust. Pärast, kui lavalt maha tuli - vähenda, ikka vähenda.

Toomemets on sündinud laululooja. Tal on seda verd kõvasti. Poleks kunstmuusikat, oleks Toomemets rahvalaulik. Jumal tänatud, et tema need perioodid, kus ta mõtiskleb sügavalt elust ja muusikast, on olnud kõik positiivse lõpuga."

Laulja Ivo Linna: "Ei kujuta äkki ette, võibolla Uno Naissoo "Kui käes on jaanipäev", mida laulis Uno Loop (ja ka mina, kuigi väga kehvasti), aga ega keegi seda laulu vist mäleta.

Nii et ikkagi see Toomemetsa "Jaanipäeval kõrgeks kasvab rohi". Hea lõbus lauluke, helge meeleolu. Minu meelest on see Runneli tekst.

Ma ei mäleta, et ma ise oleks seda.... Tegelikult üks kord olen, kui käisime Rock-Hoteliga Rootsis kantrifestivalil ja tahtsime esitada ainult eesti lugusid. Vastu võeti lugu hästi, nagu festivalidel eksootilist värki ja võõrast keelt ikka võetakse. Hea lugu.

Heliloojad Valter Ojakäär ja Peeter Vähi: Heliloojad sõuavad teisel lainel kui poetess ja laulja. Mõlemad pakuvad eestlaste esijaanilauluks "Jaan läeb jaanitulele..." Ojakäär oma telefonitoru otsas laulab sellest ette isegi kaks esimest rida.

Veel pakub Ojakäär "Saaremaa valssi" - "Selle tekstis on kah jaanipäev sees."

Aga Runneli-Toomemetsa looming? Heliloojad reageerivad küsimusele kui ühest suust: "Vaat seda ei tea. Selle kohta ei oska midagi öelda."

Ometi saatis vanameister Ojakäär omal ajal juntsu Toomemetsale kirja, milles pakkus "Jaanipäeva" avaldamiseks kogumiku "Laulgem kaasa!" veerge. Lugu ilmus.

Andrus Esko