Indie-laste murumängud Tartus

Eesti kliima on teada. Enamiku aastast on indie-lapsed suletud siseruumidesse. Nende peamised asupaigad on Krahl Tallinnas ja Maailm Tartus. Kolmandat aastat tuleb aga suvega koos Plink Plonk ning indie-lapsed lastakse Tartu lauluväljaku murule mängima. Mõnel aastal saab poriloikudes hüpata ja vihma eest puude alla peituda. Teinekord võib maas lesida ja lasta päiksekiirtel nägu soojendada.

Esimest korda oli tänavu kahe suure lava asemel üks. Teine on muutunud väiksemaks ning kolinud telki. Sealt sai laupäevane pidu kell üks alguse, kui esimestele külastajatele hakkas mängima Stereo Chemistry.

Kella kaheks oli suure lava ette tulnud pikutama juba üsna hulk inimesi. Päike pidas pilvedega võidukalt lõppenud võistlust ja laval esines Mooses. Esimese välisesineja, Mona De Bo jaoks poeti aga hämarasse telki tagasi. Brainstorm on kahtlemata vahva, kuid tore on, et Lätis tehakse muusikat, mis paar kraadi huvitavam.

Seosed Brainstormiga, sedapuhku kõlalised ja mitte geograafilised, tekkisid hoopiski Sitimaani esinemise ajal. Oli nooremaid kuulajaid, kes imestasid, kas tõesti tegid nad varem midagi huvitavamat. Oli vanemaid, kes kinnitasid, et jah, varem kõlas bänd justkui paremini. Kolmanda teooria kohaselt oleme me alati oma lõunanaabritest arengus ees olnud ning Sitimaani näol oli meil Brainstorm olemas juba siis, kui Renars Kaupers veel kuulus ei olnud. Sitimaani esinemise eesmärk oli tõestada, et Eesti indie ei sündinud eile ja ka üleeile oli üht-teist muud peale Röövel Ööbiku.

Eliit suruti väiksesse telki

Oli natukene arusaamatu, miks Eliit oli pandud mängima telki, mis oma mõõtmetest tulenevalt sai kiiresti kõrvallava definitsiooni. Ehk oleks olnud loogilisem, kui telgis oleks esinenud järgmisena suurel laval üles astunud Under Marie. Seda mitte lähtudes hinnangust “parem või halvem muusika”, vaid sellest, et malbe ja rahulik Under Marie ei pääsenud suurel platsil hästi kõlama ja oleks ilmselt suutnud väikses ja hämaras telgis publiku tähelepanu paremini köita. Eliidi-poisid oleks küllap heameelega suurel laval möllanud.

Soomlaste Red Carpet oli aga nii helge muusika, kui helge üks muusika olla saab. Maailm, mille nad oma muusikaga loovad, on sõbralik ja soe, poisid ja tüdrukud jäävad seal alati poisteks ja tüdrukuteks, kes kunagi suureks ei kasva. Maailm on muretu, armastuse leidmisega on aeg-ajalt veidi janti, aga üldiselt laabub kõik suurepäraselt. Muusika, millega tekib kontakt, kui tuju on vastav. Kui tuju on halb, tahaks neist kaunishingedest võimalikult kaugele joosta.

Festivali peaesinejaks oli reklaamitud The Concretes Rootsist. Sama päikseline kui Red Carpet, ainult nüansirikkam ja mitmeplaanilisem. Kui seni oli rahvas pealava esinejaid jälginud peamiselt istuvas või lamavas asendis, siis nüüd seadis suurem osa üksmeelselt sammud lava ette. Üks põhjusi oli kindlasti ka see, et käes oli juba peaaegu öö ja mätta peal istumine oleks olnud üsna tervist kahjustav.

Seejärel vahetas festival suunda. Ilusast ja pehmest popist sai rokk ja müra ning seekordse Plink Plongi lõpetas Shelton San.

Kuigi oma suunitluselt üsnagi erinevad, ühendab Rabarocki ja Plink Plonki üks omadus: asja aetakse entusiasmiga ja korraldajatel on oma üritusse usku. See on eksimatult tajutav ning tänulik publik tuleb igal aastal uuesti tagasi. Vahelduse mõttes on ju hea, kui oma lemmikuid ei pea kuulama (tõsi küll mitte enam nii suitsustes) baarides, vaid seda saab teha murul pikutades. Vaadata laste mänguväljaku ääres kasvavate puude taha loojuvat päikest ja leida, et elu on siiski ilus.