Henrik Praks: Praegune NATO pole üksnes Afganistani operatsioon

 Veel aasta või kahe eest võis kõrvaltvaatajale tihtipeale tunduda, et NATO tegevus on keskendatud vaid Afganistanile ja teistele välisoperatsioonidele ning nende jaoks vajalike vägede ja võimete arendamisele. Loomulikult polnud selline pilt lõpuni tõene, kuid tekkima hakkas oht, et NATO omandab kuvandi, nagu oleks ta organisatsioon, mis tegeleb küll liikmesriikide julgeolekuhuvide tagamisega näiteks Helmandi provintsis, kuid ei pööra erilist tähelepanu oma liikmesriikide territooriumi ja elanike otsesele turvalisusele.

Praegu, valmistudes alliansi Bukaresti tippkohtumiseks, võime aga tõdeda, et ehkki Afganistan tähtsus NATO praeguse olulisema missioonina ei ole vähenenud, on riigipeade ja valitsusjuhtide päevakorras taas teemad, mis on otseselt seotud liikmesriikide vastastikuse abi ja kaitsega.

Alustuseks tasub märkida, et arvestades NATO püsivat suurt üleolekut mis tahes võimalikust vastasest tavarelvastuses ning muutumatuna püsivat tuumaheidutuspoliitikat, on NATO-vastase ulatusliku sõjalise rünnaku toimumine endiselt äärmiselt vähetõenäoline. Samal ajal säilitab NATO sõjalise struktuuri ja kaitseplaneerimispõhimõtted, mis mõlemad peavad silmas ka vajadust olla valmis suuremahuliste lahinguoperatsioonide teostamiseks.

Rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas toimuvad muutused on aga kaasa toonud uusi, mittetavapäraseid julgeolekuohte, millega võitlemiseks ei piisa üksikute liikmesriikide individuaalsetest jõupingutustest. NATO on seejuures kujunemas organisatsiooniks, mille raames toimuv ühistegevus võimaldab liitlasriikidel üheskoos neile ohtudele vastu seista. Alliansi mehhanismid pakuvad nii poliitilisi kui ka sõjalisi vahendeid täitmaks neid kohustusi sisuga.

Küberkaitsega tegelemine

Ilmekas näide sellisest Bukaresti kohtumisel prominentselt esil olevast uudsest julgeolekuohust on küberturvalisuse ja küberkaitse valdkond, mille NATO päevakorda tõusmisel on paljuski liidrirollis olnud just Eesti Vabariik.

Ehkki NATO määratles küber-rünnakud ühe uudse ohuallikana juba näiteks 2006. aasta lõpus Riia tippkohtumisel vastu võetud dokumendis “Kõikehõlmav poliitiline juhis”, köitis teema ise algul peamiselt vaid ekspertide ja arvutiinimeste tähelepanu. Eestit möödunud aasta kevadel tabanud massiliste küberrünnakute järel kerkis aga kogu küberkaitse teema päevakorda kui uus poliitilist tähelepanu pälviv valdkond ning seda paljuski just Eesti initsiatiivil. Intensiivse töö tulemuseks oli, et 2007. aasta lõpuks töötati juba välja nii üldine NATO küberkaitsepoliitika põhimõtteid sätestav raamdokument kui ka terviklik sõjaliste ekspertide koostatud küberkaitsekontseptsioon.

Mõistagi jääb vastutus oma riikliku kriitilise informatsiooni infra-struktuuri kaitse eest liikmesriikidele endile, kuid NATO-s luuakse püsistruktuur, mehhanism ja protseduurid tegelemaks küberohtudega nii ennetavalt kui ka kriisiolukordades. Muu hulgas hõlmab see näiteks vajadusel küberrünnaku alla sattunud liitlase abistamist nii NATO keskstruktuuride kui ka teiste liitlasriikide poolt. Lisaks on nüüd NATO-s küberrünnakud selgelt defineeritud olukordadena, mis võivad kaasa tuua Washingtoni lepingus ette nähtud mehhanismide kasutuselevõtu.

Küberteema käsitlemine alliansis on olnud hea näide nii NATO valmisolekust teha ettevalmistusi oma liikmete toetamiseks kriisiolukordades kui ka sellest, et ekspertiisi omav väikeriik, kõnealusel juhul siis Eesti, saab tõusta oma väiksusest hoolimata alliansis olulise teema juhtriigiks. Eesti tähelepanu kübervaldkonnale ei vähene ka edaspidi, sest kokkulepitu elluviimisel täidab üht võtmerolli meie initsiatiivil Tallinnas loodav rahvusvaheline NATO küberkaitse kompetentsikeskus.

Kaitse raketiohu eest

Teine näide NATO haarde laienemisest on asjaolu, et Bukarestis saab üheks peateemaks Euroopa territooriumi kaitse raketiohu vastu.

NATO-s on nüüdseks kinnistunud ühine arusaam: see, et maailma eemaletõukavamate reÏiimide juhitavad riigid jätkavad massihävitusrelvade ja raketitehnoloogia arendamist,  kujutab endast alliansi liikmesriikidele otsest sõjalist ohtu.

Laialdast avalikku tähelepanu on pälvinud Ameerika Ühendriikide läbirääkimised Poola ja Tšehhi Vabariigiga selle üle, et paigutada nende territooriumile oma loodava raketikaitsesüsteemi elemente. Vähem on seevastu teada, et paralleelselt käib NATO raames intensiivne töö analüüsimaks Ühendriikide Euroopas paiknema hakkavate tõrjerakettide ja radarite integreerimist kogu NATO Euroopa territooriumi katvasse raketikaitsesüsteemi. Eesti seisukohalt olulisena lähtub NATO siin põhimõttest, et järgides alliansi liikmete ühtse kaitstuse printsiipi peaks raketikaitsesüsteemiga olema kaetud kogu NATO Euroopa-liitlaste territoorium. Arvestades, et raketikaitse näol on tegemist nii poliitiliselt kui ka tehniliselt keerulise ning väga kalli projektiga, ei langetata Bukarestis suure tõenäosusega veel lõplikke otsuseid NATO raketikaitse kohta. Küll võib aga selleks sobiv hetk tekkida juba ülejärgmisel tippkohtumisel 2009. aastal.

Traditsiooniliste sõjaliste võimete arendamise puhul on Bukarestis endiselt kõne all mobiilsete siiratavate vägede ja võimete arendamine. Eelkõige käib see muidugi Euroopa- liitlaste kohta, sest kõigist viimastel aastatel tehtud jõupingutustest hoolimata on lõhe Ameerika Ühendriikide ja teiste NATO liikmesriikide sõjalise suutlikkuse vahel endiselt muret tekitavalt suur. Prioriteetsete valdkondadena leiavad käsitlemist muu hulgas liitlasvägede strateegilise transpordi võime arendamine ning geograafiliselt ja klimaatiliselt keerukates operatsioonipiirkondades kasutamiseks sobilike helikopterite olemasolu tagamine.

Kõigilt liikmesriikidelt oodatakse endiselt 2004. aasta juunikuus Istanbuli tippkohtumisel kokku lepitud relvajõudude kasutatavuse eesmärkide täitmist. Nende eesmärkide kohaselt peab liikmesriikide maavägede isikkoosseisust vähemalt 40% olema suuteline välisoperatsioonidel osalema ning iga riik peab olema võimeline hoidma vajadusel vähemalt 8% oma maaväest välisoperatsioonidel.

Kokkuvõttes võib öelda, et NATO viimase aja areng näitab taas kord alliansi võimet kohaneda julgeolekukeskkonnas toimuvate muutustega ning seista oma liikmesriikide kodanike julgeoleku tagamise eest. Julgeoleku jagamatus ning liitlastevaheline solidaarsus on endist viisi NATO tegevuse alus. Arvestades, et Eesti julgeoleku tagamine toimub osana NATO kollektiivse kaitse süsteemist, on need põhimõtted, millest kinnipidamise väärtustamist me ei tohiks alahinnata.