Fred Jüssi leiab metsast vastuseid

"Olen oma kuulmise pöördumatult ära rikkunud, et ajasin hea helitehnikaga taga loodushäälte peensusi," ütleb Fred Jüssi, kes veel kümmekond aastat tagasi oli ise eestlastele üheks tuntud ja armastatud loodushääleks - Eesti Raadiost kõlavaks. "Kuulmine on kõige vanem, kõige emotsionaalsem meel. Ma olin kolmkümmend aastat mööda metsi hulkunud, enne kui hakkasin looduses lindistama, ja ometi avastasin just siis endale uue maailma."

Uus maailm on meie jaoks ka kunagisse vene laevastiku muuseumi ehitatud jaapani restoran, kus privaatses lauatoakeses istume ning kaugusest kostvat tasast igatsevat muusikat kuulame. "Kuulmine on mul rikutud jah, ma kuulan ka praegu kõike," jätkab Jüssi, "ja nõnda on vahel avalike kohtade taust lausa nüristav." Uste isekas paukumine, inimeste kõmav jutt. Raadio tümisev tümps. "Vahel olen käinud ringi, õlikann käes, et aidata mõnd kriiksuvat ust. Sauruste näituse avamist täitis sihuke ürgne möirgamine, millega võib inimese ära tappa," laseb Fred Jüssi kõlada oma mahlakal madalal tenoril ning kurrud ta ninajuurel muutuvad eriti tähtsaks.

Seenemehed eestlased

Jaapani restorani, kus meile susside sahinal sooja suppi ja kuuma saket ette kantakse, liigses häälekuses süüdistada ei saa. Ei saa ka meid, kes me istume teineteise vastas ning püüame pulgakestega, mille eestlasliku jonniga nugade ja kahvlite asemel tellisime, õhkõrnu lihalõike pragiseva küpsetusresti haardest lahti saada. "Siin pakendi küljes on ju tarvitusõpetus ka," osutab Jüssi pulgakesega. Fred teab, Fred on Jaapanis käinud. Fred on jaapanlastele rääkinud, mida eestlased söövad.

"Näitasin neile slaididelt, milliseid seeni me sööme ja millistest marjadest moosi keedame," on korilane Fred Jüssis rahul, kui pulkade peal ettevaatlikult riisiterakest suu poole sõidutab. "See oli kaks aastat tagasi, kui Hokkaido saarel Kushiros eesti kultuuri päevad korraldati. Enne seda oli seal märgalade rahvusvahelise konventsiooni alane nõupidamine. Seal osalenud Tiit Randla juurde tuli üks kohalik eesti naine ja päris, kes võiks Eesti loodusest ja maast rääkida. Nii ma sinna sattusingi." Fred Jüssi kahetunnises Eesti looduse slaidiprogrammis hämmastas jaapanlasi kõige enam seente rohkus, mida sööme. "Mängisin neile suupillil ette, milliseid laule meie lapsed laulavad. Ja lasksin plaadilt ka Pärdi muusikat," ütleb Jüssi ja vaatab justkui heldinult jaapani mehikest teetassi kaanel.

Saartel on Fred Jüssi elus üldse silmahakkav tähendus. Sündinud ja elanud kolmeaastase poisikese eani Väikestel Antillidel asuval Aruba saarel Venezuela ranniku läheduses, töötas Tartu Riikliku ülikooli zooloogina lõpetanud noormees esmalt paar aastat Hiiumaal. "Mu isa oli rändur, kes käis Alaskas kulda otsimas, lõikas Soomes metsa, ehitas Naapolis ja Jeruusalemmas maju," ütleb aastakümneid mööda loodusmaastikke rännanud mees. Ent isa ei pidanud 39. aasta Eesti külmale talvele vastu. "Nii et kõikides minu lugudes ja kõiges selles, mis ma räägin, saan ma tugineda üksnes oma suhetele emaga."

Loomariigi kavalpead

Kuldsetel kuuekümnendatel töötas Fred Jüssi= looduskaitseinspektorina. "See oli väga huvitav aeg, tõusuaeg. 1957 tuli looduskaitseseadus. Minu lennust läksid esimesed ülikooli lõpetajad looduskaitsealadele tööle. Taastati seda, mis enne sõda pooleli jäi." Fred Jüssi ülesandeks jäi ajakirjanduse valgustamine ehk looduspropaganda, nagu öeldi siis. Nüüdsete PR-meeste ja pressisekretäride eelkäija pidi ühtlasi ka Hiiumaa metsades salakütte avastama. "Aga see mulle eriti ei meeldinud, sest tol ajal - nagu küllap ka nüüd - ei saanud kõiki inimesi võrdsetel alustel kontrollida ega karistada. Kirjutasin Rahva Häälele loo, kuidas üks bussijuht laskis põdra. Kui Alutagusele läksin, öeldi seal, et hoopis autobaasi direktor laskis põdra. Pärast seda ma enam niisuguseid ülesandeid endale ei võtnud," ütleb Jüssi küllap sama meelekindlalt kui tol ajal.

Paaris oma raamatus on Fred Jüssi rääkinud rebasest. "Rebane ja hunt on väga terased loomad. Nii nagu lindude hulgas ronk või vares. Rebane ja hunt on väga peene, ettearvamatu käitumisega. Nad nagu polekski loomad," ütleb loodustark Jüssi, kaval läige silmis. Kes nad siis oleks? "Loomariigi kavalpead," kõlab vastus. Inimesed on seda märganud ja nimetanud paljusid taimi rebase ja hundi järgi. Rebasesaba, rebashein, rebastarn. Hundipaju, hundinui, hundiuba. "Minu meelest kõige toredamaid taimenimetusi on hundist - magus hundihammas. See on üks liblikõieline." On see ka söödav? "Ma ei tea, pole kunagi maitsnud," naerab Jüssi jaapani moodi maitsestatud eesti liha lutsides.

Mets annab hingesooja

"Meri on minule võõras, mina olen metsa poole," ütleb Jüssi ja kiikab ukseorva suunas. "Mets on midagi niisugust, mis minule hingesooja annab. Mõni mets on soojem, mõni mets on rohkem kasukas kui teine mets. Kui sa mingil olulisel ajal satud ühte kohta, siis tekib sul side, mis ilmselt kunagi ei katke. Minul on selline side Aegviidu metsadega, kuhu ma sattusin esimest korda 14-aastaselt. See on lummav, sest maastikud on muutunud, aga lummus püsib siiamaani."

"Nende muutuste põhjal, mida ma sealsetel maastikel olen näinud, võin ma enda jaoks palju järeldusi teha. Kus ma elan ja kelle keskel ma elan. Ja kuhu ma ise teel olen," sõnab mitu aastat Eesti Looduse Fondi president olnud Jüssi.

"Tol ajal, kui mina hakkasin metsades käima, oli meri kinni. Mind on mere ääres koertega taga aetud. Sisemaa oli lahti, mets ja rabad. Seal oli elu ja pääsemine." Miks aga öeldakse, et see või teine asi läheb rappa? "Raba on niisugune koht, kus ei saa tormata - nagu ütleb Viktor Masing. Kui sul üks asi kinni jookseb, siis ütledki, et läksid sellega rappa."

Ent ka raba on aegade jooksul muutunud. "Mäletan, kuidas kõlas üks raba, Kakerdaja raba Kõrvemaal, kui läksin sinna viieteistaastaselt. Ja kuidas kõlab see nüüd." Fred Jüssi silmad kurbuvad. "Maailm on vaesunud. Maailm on palju muutunud ja sellest on raske aru saada."

Pilgul olgu ruumi

Maailm on muutunud ka sellepoolest, et metsas Fred Jüssi nüüd pigem vaatab kui kuulab - pildistab, aga ei lindista. "Kui kuulan, siis ma ei näe - ja vastupidi," ütleb ta ise. Nägemise viljana ilmus hilissügisel Fred Jüssi raamat "Sügis", mida on raske ühte kasti mahutada - nagu Jüssi endagi tegevustikku. On see loodusraamat, fotoraamat, proosaminiatuuride kogu? "Seda raamatut, neid pilte võib lugeda nagu luulekogu," ütleb Jüssi. Mõtleb siis veidi, pea viltu, ja ütleb veel: "Alati on huvitav vaadata selle töö vilja, mida sa ei pea tegema. See tuleb elamisega koos." Elamisega koos muutuvad ka aastaajad, sügisest on saanud talv ning toob endaga kaasa uue aasta.

Aastavahetus! Mida sellest arvata? "Loodus on, inimene mõtestab," sõnastab Fred Jüssi oma napil ja täpsel moel. "Inimese jaoks on aastavahetusi mitmesuguseid. Need võivad olla seotud muude sündmustega. Minu jaoks lõpeb suvi ühel kindlal päeval, olgu see siis enne või pärast kalendrisuve lõppu. Aga looduse käitumine võib olla ka ettearvamatu, tal on kapriise. Muidugi elab ta kindlas rütmis. Mis sõltub päikese teekonnast, see on ikka märgata."

Päikest aga tuleb märgata, päikeseni on ruumi vaadata. "On raske kirjutada, kui pilgul pole ruumi," ütleb Jüssi. "Asjad, millega sa koos elad, muutuvad omaks." Muutuvad omaks ja teevad sullegi ruumi. "See võib olla magamiskott, see võib olla sulepea. See võib olla fotoaparaat. Eriti fotoaparaat!" rõhutab Jüssi ja pajatab loo ühest oma kunagisest fotoaparaadist, mis teda omaks ei võtnud. "Seda pole mõtet seletada. Kel on kogemus, saab aru, kel pole - ei saa."

"Minu ideaaliks on viljakas mittemidagitegemine," ütleb Jüssi äkki, ja tema kaks ninajuure-kurdu justkui annaksid märku, et mõistmaks seda lauset, peab mõistjal olema kogemus.

"On oluline, et mingi suhe kestaks pikka aega. Seda võiks võrrelda munaga. Kui sina võtad selle muna ja teed ta katki, siis näed, mis seal sees on - kollane ja valge ja kõik muu. Aga siis, kui sul jätkub kannatlikkust oodata, kunas poeg välja hautakse, siis saad teada, milline abitu olend maailma tuli. Ja kui sul veel jätkub kannatust vaadata, kuidas tal hakkavad suled selga kasvama, saad teada, missuguseks see olend kujuneb. Kui sa ootad kaks aastat, saad teada, kuidas ta õpib laulma. Seda sa saadki teada munast, kui sul jätkub kannatlikkust. Sa saad munast teada nii palju," ütleb Fred Jüssi.

Ja lisab lihtsalt: "Sama asi on armastusega."

TIIT KäNDLER