FOTOD: Põlevkivimaa imeline bluus

Eesti soojuselektrijaama settebassein, juuli 2008
Elektrijaamade „rohelised järved” oli üks esimesi tööstusmaastikke, mille pildistamisega ma juba 1990-ndatel algust tegin, ning siia olen ma ikka ja jälle tagasi pöördunud. Kui endal enam üllatusmomenti ei teki, on huvitav jälgida inimesi, kes kohta esmakordselt külastavad. Üllatusmomenti ei teki ilmselt enam ammu kohalikel, kes sõidavad nendest tiikidest mööda oma Narva jõe äärsetesse suvilatesse. Ise olen käinud siin nii päikesetõusul kui ka loojangul, kevadel ja sügisel, kuid üks õnnestunumaid ülesvõtteid pärineb hetkest enne suvist äikesevihma. Üks naljakamaid müüte, mida olen pidanud kummutama – küsitakse, miks te ometi siin Ida-Virumaal nii hirmsasti elektrit kulutate ja keskkonda reostate. Ja kui siis inimestele seletada, et seesama jaam suudab toota elektrit praktiliselt tervele Eestile, olen ära teeninud väga umbusklikke pilke.

GALERII:

Vaade Kohtla-Järvele, september 2011
Kuigi Ida-Virumaad nimetatakse tihti tuhamägede maaks, on rohkem kui 30 mäest tuhamägesid tegelikult ainult kaks. Ülejäänud on kaevanduste aheraine ehk põlevkivist eemaldatud pae mäed ja õlitööstuse jääkidest koosneva poolkoksi mäed. Pildil nähtavasse poolkoksimägede ahelikku kuulus enne sulgemistöid ka tegelik Eesti kõrgeim tehismägi – vastupidi Kiviõli mäele tehtavale reklaamile. Kumb mägi pärast sulgemistööde lõppu peale jääb, näitab aeg.

Lapsena sai tihti sellest kohast mööda sõidetud ning mõeldud, kui äge oleks mäe otsast kelguga alla sõita. Niivõrd loomulikud tundusid need mäed tollal.

Kui mul oleks Ida-Virumaa iseloomustamiseks võimalik valida üksainus pilt, valiksin just selle. Foto on minu jaoks otsekui lühikokkuvõte Ida-Virumaast: lagunev eramu esiplaanil, kaevandatud maale ehitatud Kohtla-Järve linnaosa keskplaanil ja taamal tossav tööstus oma jäätmetega.
Käva kaevanduse aherainemägi, september 2011

Minu käest on tihti küsitud, miks ma teen Ida-Virumaale antireklaami või kas ma tahan hirmsasti töösturitele „ära panna”. Ma ei püüa ei üht ega teist, vaid pildistan seda, mis mulle meeldib. Mitte kellelegi ärapanemine ei suudaks mind sundida aeg-ajalt kell neli hommikul tõusma, et taas mõne kaevanduse aherainemäe otsa ronida või jäätmehoidlate auru hingata. Kindlasti saaks iga minu koleilusa tööstusmaastiku kõrvale panna vähemalt võrdväärsed pildid Ida-Virumaa puutumata loodusest – rabadest, metsadest, pankrannikust ja kas või ELF-i vapiloomast lendoravast. Keegi peaks lihtsalt kätte võtma ja need pildid ära tegema.

Paekivi noppisid lindil jooksvast põlevkivist välja sorteerimisosakonna naised – kogu Jõhvi, Kiviõli, Kohtla, Kukruse, Käva ja Sompa aherainemägede kivi on nende käest läbi käinud.

Vaade Käva kaevanduse aherainemäelt, mai 2011
Reisikaaslastega mööda Ida-Virumaad sõites on mult palju küsitud, kas ühe või teise koha alt läheb läbi kaevanduskäik. Meie kaevandused pole siiski kullasooni järgivad käigud: kuna põlevkivi paikneb maa all kihina, tuleb sellest niipalju kui võimalik välja võtta ja tulemuseks on sõltuvalt kaevandamismeetodist kas suured sammastega saalid või vajunud maa. „Kui suur ala tühjaks õõnestada, kukub see ju sisse,” öeldakse selle peale. Jah, varisebki, just selle tulemusena tekkinud „vahvelmaastikku” on ülemisel pildil näha. Vajunud on see maa, mille alt suurem osa põlevkivist on väljatud, põllupeenardena näivad kõrgemad ribad püsivad kaevanduskäike hoidma jäetud tervikutel. Tervikud on kadu, kaevandamata jäänud põlevkivi. Kas tegemist on põlevkivile kaotatud maaga või mitte, jäägu igaühe enda otsustada.

Ahtme kaevanduse väljavool, aprill 2011
Keset metsa maa seest purskav vesi toob tahtmatult mõttesse paralleeli Tuhala nõiakaevuga. Kuigi mõlema põhjustajaks on üks ja sama ühendatud anumate seadus, on praegusel juhul selleks ühenduseks suletud ja nüüdseks vett täis valgunud Ahtme kaevandus, mis paikneb Jõhvi kõrgustiku serval. Tasapisi on hakatud rääkima ka tööstuspärandi väärtustamisest, kuid ma ise sellele väga suuri lootusi ei paneks.

Liiga lihtsalt tekib silme ette pilt, kus neile allikatele on kaevurakked ümber pandud, kõrval parkimisplats burgeriputkaga ning varsti rajatakse turismi arendamise nimel ka energiasammas. Kaevanduse mastaapide hoomatavamaks muutmiseks võib tuua lihtsa võrdluse: kui Ülemiste järves on vett umbes 17 miljonit kuupmeetrit, siis Ahtme kaevanduses, mis pole sugugi suurim, on seda hinnanguliselt 36 miljonit kuupmeetrit.

Vanaküla karjäär, august 2010
Fotograafi silm otsib tahes-tahtmata kontraste ja visuaalset intriigi. Kuigi seda pilti on nähtavalt töödeldud, on siin kõikide elementide proportsioonid niisugused, nagu nähtud, midagi ei ole lisatud, eemaldatud ega teiselt pildilt juurde kleebitud. Kuigi ma ise pean oma töid rohkem vabas vormis eneseväljenduseks kui dokumentalistikaks, seab tööstusmaastike pildistamine omad piirangud: kuna tegemist on paljude jaoks väga tundliku teemaga, peavad ka mu pildid olema ausad. Neli aastat tööstusmaastike pildistamist ja blogipidamist on mulle õpetanud, et ma ei ole ligilähedaseltki ekspert oma piltidel kujutatule hinnangu andmiseks.

See on koht, kus kaevandajad ja maaomanikud üsna rahumeelselt tegutsevad – esimesed püüavad põlevkivi võimalikult vaikselt väljata, teised kannatavad, kuni korrastatud maa tagasi saavad.

Ekskursioon Kohtla kaevanduspark-muuseumis, september 2009
Kuigi põlevkivi ja kaevandused on mu fotodel hästi esindatud, pole mul endal töötavas kaevanduses käia õnnestunud.

Et maa-alust pilti siiski kätte saada, olen veetnud kümneid tunde kaamera ja statiiviga kaevandusmuuseumis. Tegemist on muuseumiks kohandatud endise Kohtla kaevanduse osaga ning kuigi sealsed seadmed ja olud on arhailised, on see siiski päris kaevandusele lähim asi, mida tavainimesel on võimalik kogeda.

Soovitan seda kõigile, kel on vähegi huvi selle vastu, kust nende pistikusse vool tuleb. Alternatiivina võib Ida-Virumaalt läbi sõites endale ette kujutada, mis parasjagu jalge all maapõues toimub – selliseid kaevanduskäike jagub nii Tallinna kui ka Tartu maantee alla.

*Kaevanduspark-muuseum asub Kohta-Nõmmel, Jaama 1 ja on avatud iga päev, piletihind 2,5–6 eurot.

Endine Sirgala karjäär, nüüdne Sirgala harjutusväli, november 2011
Üks mu huvisid on vaadata ja jäädvustada seda, kuidas inimesed tööstusmaastikele kasutust leiavad. Hea näide sellest on endise Sirgala karjääri territooriumil peetav Avo Šultsi mälestusvõistlus, kus maasturid mõõtu võtavad. Leidsin selle ürituse sõna otseses mõttes jälgede järgi: mahajäetud karjääris uidates hakkasid silma autojäljed kohtades, kuhu inimesed ilma väga selge motivatsioonita küll oma autodega sõita ei tohiks. Nüüdseks on mu iga novembri traditsiooniks saanud seda võistlust pildistamas käia. Muul ajal võib sel maastikul kohata ainult metsloomi, jahimehi ja Eesti kaitseväge oma õppusi pidamas.

Tööstuspärandile on mujalgi loomingulist kasutust leitud: krossirajad Kiviõlis, kaevandusveega toimiv maaküte Kiiklas, kaevanduspark oma suusa- ja matkaradade ja muuseumiga.

Eesti elektrijaama katlaruum, oktoober 2010
Selline näeb välja elektrijaama katlaruum, mis peale kahe läbi mitme korruse ulatuva katla peidab endas ligikaudu seitse kilomeetrit torusid.

Temperatuur meenutab sauna, mürin ja värin on nagu lennukis, tolm kui suvise kruusatee ääres. Iga selline katel põletab aastas umbkaudu miljon tonni põlevkivi, üle 2700 tonni päevas, üle 110 tonni tunnis.