Ettekandja, palun arve! Ja… tagasi pole vaja!

Jüri on kelnerina töötanud kaks aastat. Tema arvates on normaalne, kui jootraha antakse väga hea teenindamise eest ning umbes kümme protsenti arve summast, kuid kõik seda ei tee. Jootraha andmine on rohkem levinud restoranides, sest seal on arved üldiselt suuremad. Samas on pubides ettekandjate töö tunduvalt raskem.

“Kui arve on 100 krooni, siis mis jootraha sealt oodata, aga kui arve on ikka 3000 krooni, siis ei saa kuidagi vähemalt sajalist andmata jätta,” märgib ta.

Ühelt laualt on Jüri kõige rohkem teeninud 800 krooni, seltskonna arve oli 3000-4000 krooni. Tema sõnul teenivad ettekandjad olenevalt kohast päeva jooksul nn tipina keskmiselt 300–700 krooni, mistõttu paljudes kohtades hoiavad tööandjad palga madala.

Kõige heldemad jootraha andjad olevat lõunapoolsemad inimesed – hispaanlased, prantslased, ka Venemaalt tulnud venelased. “Soomlased näiteks üldse jootraha ei anna,” teatab Jüri.

##Soomlased teevad nalja

Ranno on töötanud paar aastat kelneri ja baarmenina. Korraga on ta kõige rohkem jootraha saanud 800 krooni ja seda eestlastelt. Kusjuures arve oli vaid paar tuhat krooni.

“Minu jaoks oli see üllatav. Olin kohkunud ja arvasin, et oli mingi viga. Asi lahenes nii, et inimene vist nägi ehmatust, tuli juurde ja küsis, kas kõik on korras. Ütlesin, et jah, tundub küll. Rahatähtede järgi sai aru, et summa polnud juhuslik. Ei oska öelda, mille eest.”

Ranno loodab, et eestlaste seas muutub tipi andmine lähemal ajal populaarseks. On näha, et asi areneb, ütleb ta. “Eestlane ei teagi veel või ei oska arvatagi, et võiks jätta jootraha. Eestis pole sellist kultuuri välja arenenud.” Rohkem teevad seda nooremad rahakad inimesed, kes on natuke vaeva näinud.

Aga soomlased teevad Ranno sõnul vahel nalja. “Nad jätavad küll, aga summad on vahel koomilised. Pole üldse väljamõeldis, et jätavad sente, kaks krooni on jäetud. Kas nad arvavad, et sel on sama suur väärtus kui eurol?”

Jootrahata jäämine pole Rannot veel kõigutanud, sest ka tema ise ei ole harjunud seda andma. “Vahel mõtled, et oled head tööd teinud, aga ikka nad tippi ei jäta. Võib-olla neil pole võimalik jätta. Ei saa sundida või öelda.”

Restoranis kelnerina töötaval Danielil on enam-vähem selge pilt, mis rahvusest inimesed rohkem jootraha jätavad. “Ameeriklastel on see, et tax = tip ehk siis 18%. Nad vaatavad kohe tšeki pealt, palju on käibemaks, ja siis annavad.” See eeldab, et nad on rahul ikka ka, lisab ta.

Veidrad eestlased

Danieli suurim jootraha ühest lauast on olnud 900 krooni, kusjuures laua arve oli 13 000. Tegu oli väliseestlaste seltskonnaga. Kõige rohkem on ta ühe õhtuga teeninud kaks ja pool tuhat krooni jootraha. Tavaline on aga, et päevas koguneb paarsada krooni.

“Kaardiga makstes ma tippi ei tahagi, siis läheb liiga palju makse maha ja lõpuks tundub mõnitamisena,” märgib ta. Arvel on tipi jaoks selleks eraldi koht ja pärast jääb tšekile eraldi rea peale jootraha summa. “Vaat kui tohiks selle raha kohe kassast võtta, siis oleks hea, aga ei tohi. See tuleb palgaga ja siis siit tulebki maksuteema mängu – 26 + 33% läheb maha.”

Danieli arvates on eestlased tipi andmisel kuidagi kohmetud. “Eestlased ütlevad seda kuidagi imelikult, tavaliselt nad vaatavad kuidagi silma sisse ja siis noogutavad ja ütlevad aitääääh ja siis püüa ise aru saada.” Välismaalased mõnikord isegi küsivad, kui palju on kombeks jätta.

Restoranis töötades on ta tähele pannud, et viimasel ajal on meil levimas uus ja arusaamatu tava. “Kui poiss ja tüdruk tulevad koos sööma, siis poiss annab tippi küll, aga ikka nii, et tüdruk näeb. On näha, et muidu see poiss ei annaks kunagi.” Poiss ja tüdruk on keskmiselt 25-aastased.

Jüri jutustus: kelneri kättemaks

Ühed tüübid, kes olid mingi tehinguga hästi palju pappi saanud, tulid mingite kerglaste neidudega sööma. Nad olid tüüpilised matsid, kes ei osanud noa ja kahvliga süüagi. Äärmiselt ebameeldivad kliendid.

Tegid õhtuga arve üle 6000 krooni, meie kahe kelneriga jooksime terve õhtu nende pärast ja lõpuks andsid tippi 60 eeki ehk 1% arvest. Ütlesime neile, et meil on kombeks 10% anda.

Kui nad järgmisel õhtul uuesti sööma tulid, lüpsime neid selle eest täiega. Kirjutasime arvele laest 1000 krooni otsa ja saime 10% (500 kr) jootraha ka. Kotleti, mille nad tagasi saatsid, kuna see olevat toores, viisime kööki, taldrik lebas kümme minutit laual, sülitasin sinna korra peale ja viisin tagasi. Pärast sõid ja kiitsid...

Mari lugu: segaduse toonud laps, tippi ei kusagil

Mari on töötanud ettekandjana pealinnas. Tema arvates on Tallinna Raekoja plats ettekandjate paradiis, kui jootrahast rääkida. Mari ei oota igalt kliendilt tippi, kuid on olukordi, kus seda peaks tegema.

Kui klient on põhjustanud mingi õnnetuse või sa oled näidanud üles sõbralikkust probleemi lahendamisel, siis tunned end pika ninaga jäetud, kui ei ole midagi. Näiteks ühe pere laps jooksis ja lõi käega taldrikusse, mis mul käes oli.

Vanematelt sai ta muidugi riielda. Aga mina koristasin selle ära ja nad jätsid täpselt selle koogi raha, mis ta maha ajas. See oli see koht, kus oleks mõistlikkust üles näitama pidanud.

Danieli lugu: täitmata lubadus

“Ükskord tuli tuntud ärimees ja ütles, et poisid, kui te nüüd tõesti hästi teenindate, siis saate hästi tippi. Me tegime talle igasugu erijooke ka. Siis ta ütles, et läheb paadiga sõitma ja kui tagasi tuleb, peame me olema sigariga tal rannas vastas. Muidugi me olime. Ja kui ta lõpuks ütles, et tooge arve, saatis hoopis oma poja maksma. No muidugi ei tulnud mingit tippi.

Kättemaksuks ei ole kunagi viitsinud midagi teha. Selliste asjadega tegelevad rohkem elukelnerid – need, kes teevad seda tööd kogu elu.