Emotsioonidega kõrgemas sõjakoolis õppimisest

Lõpetasin 2005. aastal Tallinna 32. keskkooli, ajateenistuses käisin üksik-vahipataljonis ning teenisin kuulipildurina. Kuigi tahumatu ja kohati rahutu, olen alati olnud teotahteline ega lepi kunagi miinimumiga. Ju vist sellepärast leidsingi, et minu jaoks on parim valik vormikandja elu. Mulle ei meeldi istuda kohapeal ja seepärast vedaski süda mind kõrgemasse sõjakooli. Olen alati pidanud lugu inimestest, kes meie maal elavad, ning alati tundnud, et võin nende eest seista. Oli aasta 2006 ja ajateenistus oli läbi saanud ning olin värskelt kõrgemasse sõjakooli astunud kadett.

Esimene aasta algas ühtlustamiskursusega. Kursus oli ajateenistuses kogetust pisut kangem, aga seda ägedam. Üritus kestis nimelt poolteist kuud ja vähesed kontaktid tsiviilmaailmaga olid kaks korda sõjakoolis saunas käies ning 1. septembril Tartu peal marssides. Mälestusi Uniküla metsade vahel drillitust jätkub ka praegu, pea kaks aastat hiljem. Ning omavahelisi nalju toonase aja kohta on kursuse seas rohkelt. Ühtlustamiskursusel arenesid peale meie sõjaliste oskuste välja ka küü-narnukitunne ning meeskonnavaim, mis peegeldub ka teenistusvälisel ajal. Rannal peesitamist, õhtust klubiskäiku või niisama noore inimese lollusi lihtsalt peab seltsis tegema.

Loengute hoog

Ühtlustamiskursus möödas, algasid esimesed strateegia ja taktika õppetooli välised loengud. Sõjaajalugu, matemaatika, filosoofia, pedagoogika, psühholoogia ja veel paljud muud ained tuletasid hirmuäratavalt kiiresti meelde, et tegemist on ikkagi kõrgharidust pakkuva asutusega. Kui ühtlustamiskursus pani proovile ajateenistuses õpitu, siis see tsükkel pani kahetsema, et ma keskkooli ajal tundides liigselt logelesin. Need olid ka esimesed loengud, kus avastasin, et mu lugemus oli liiga väike ja oli aeg hakata kasutama õppetöövälist aega enese täiendamiseks. Õhtutunnid muutusid sisutihedaks ja pikaks, kuid õnneks sai liigset koormust välditud ning tagasi vaadates on raske leida hetke, mida kahetseda.

Esimene aasta koolis lõppes kevadel mitmete võimsate sõjaväeliste kursustega. Rühmakursus valmistas ette tulevaseks ametiks ja andis hiljemgi ainest juurdlemiseks ning unustamatuid hetki põlvini mudas luurele roomamisest. Patrull-laagris veedetud pikad ja pimedad öötunnid toovad praeguseni sooja tunde südamesse. Pioneerikursusel üle poole tonni lõhkeaine kasutamine andis elamuse, mida ei ole võimalik unustada. Värvikaks mälestuseks on jäänud tänaseni hetk, kus vana ja roostes veoauto sai sekundi murd-osa jooksul tikutopsisuurusteks tük-kideks tehtud. Esimese aasta kulminatsiooniks sai linnalahingulaager, kus pea kõik Eesti harjutusväljakud said higipritsmetest liitrite võrra rikkamaks. Kursust läbi viinud instruktorid olid oma ala tipud, kes ei olnud kitsid lisamast kogu harjutusele pisut vunki.

Sissejuhatus sissilaagriga

Kuuajaline suvepuhkus möödus liiga kiiresti nagu alati ning taas sai tunda metsahõngu teist õppeaastat alustanud sissilaagriga. Sellele järgnenud üleelamislaager kindlustas rannal kogutud suvekilode võluväel kadumise ja siis oli taas aeg elada sisse detsembrini kestnud tsiviilainetesse. Sellele järgnenud instruktorikursus oli vaat et üks senise õppe-aja raskemaid. Instruktorikursus õpetas ennast ning oma liigutusi ja ütlusi kontrollima rohkem kui kunagi varem ning oli küll Himaalaja-raskune tundide ettevalmistamine, kuid samas kogemusena seda väärt. Sellele järgnes üks meie väljaõppe kriitilisi punkte – kompaniikursus, kus taktikalise otsustamise mängude lahendamine valmistas rohkem peavalu kui hiina keele tõlkimine heebrea tähestikus ladina baasil, aga see-eest ei pidanud palju mööda mättaid karglema.

Nüüd on teine aasta lõppemas ning käimas on insenerikursus. Seekordne raskus on hoopis kooliväline. Nimelt on käes suvi, päike paistab põletavalt aknast sisse ja Emajõe vesi kutsub juba kaugelt enda poole, aga kadetile kohaselt rakendame oma enesedistsipliini ja raudset tahet ning keskendume õppetööle. Jaanipäevani koolis, ja siis kaob hetkeks vorm silmist ja meelest ning saab nautida suve. Viimasel õppe-aastal ootab meid veel pataljonikursus ning kauaoodatud erialakursus, kus igaüks meist saab õppida kõige südamelähedasemat, ning pärast seda on ees teenistus rühmaülemana, mis paneb kogu õpitu proovile.