Eluõhtu sõltub rahakotist

"Meie oleme ülekoormatud küll," möönis Iru hooldekodu sekretär Olga Peremaa, "osa majast on remondis ning ka lamajad peavad leppima, et toas tuleb olla viie-kuuekesi." Kokku on Iru hooldekodus 350 kohta ning eraldi osakond dementsetele vanuritele, kes aeg-ajalt ära jooksma kipuvad. Peremaa lisas, et nende majas on hulk elanikke, kellel pole omakseid või kes nendega sidet ei pea. "Mõnel on joodikust lapsed, kes käivad ja võtavad ära sellegi viisteist protsenti pensionist, mis ülalpidamiskuludest alles jääb," märkis ta.

Võlglased elavad teiste asukate kulul

Juhtub, et hooldekodusse toodu sureb juba paari päeva pärast, paljud aga veedavad seal mitu aastakümmet. "Üks vanahärra elas meil nelikümmend aastat," tõi Peremaa näite. Praegune staazhikaim elanik on Irus elanud 28 aastat.

Merivälja pansionaadi direktor Sulev Reiljan pahandas süsteemi üle, mis seab tema asutuse sundseisu ega lase ise otsustada, kui palju kliente Meriväljale võtta. Nimelt maksab omavalitsus Merivälja hooldekodu koha eest poole vähem kui Irus, see teeb Meriväljal hinna kõrgeks. "Meile suunatakse vanainimesed elukohajärgsest sotsiaalabiosakonnast, kus otsustatakse, et nad on piisavalt maksujõulised. See, et kolm inimest on meile praegu viiskümmend tuhat krooni võlgu, ei huvita kedagi. Ma võin ju teada inimese pangaarve seisu, aga kuna olen vaid täidesaatev jõud, ei saa ma midagi ette võtta," selgitas Reiljan. "Välja ma neid vanainimesi ju ei viska, süüa annan ikka ja tagan täishoolduse. Sisuliselt võtan selleks raha teiste taskust."

Pansionaadi direktorit pahandab ka asjaolu, et põhiseadus sunnib vanuri eest hoolitsema ainult lapsi, riik omastele appi ei tule. "Õnnetu laps toob siia oma ema või isa, endal on viis ülalpeetavat – loomulikult ei jõua ta maksta, aga ma ei saa teda aidata," kurtis ta.

Hooldushaigla vanur ei jää taevatalaks

Tallinna Diakooniahaigla on valmis patsiente juurde võtma ning annab lähiajal käiku mitukümmend uut voodikohta. "Vajadus nende järele on suur, pidevalt helistatakse ja tuntakse huvi," kirjeldas olukorda juhataja Jelena Leibur, kelle sõnul pole nende praktikas omaksed vanuri hooldamise eest võlgu jäänud. Esimene kuu diakooniahaiglas maksab 2800 krooni, igal järgmisel kuul tõuseb hind paarisaja krooni võrra. Kui on ette näha, et vanur jääb hooldus-asutusse pikaks ajaks, paigutatakse ta pansionaati, mille koha hind on 2200 krooni kuus. Seal on küll ööpäevane valve ja hooldus, kuid ei ole igapäevaseid arstivisiite ja ravi.

Tallinna hooldushaigla, mis põetab kroonilisi haigeid, on üks võimalik vahe-etapp raviasutuse ja vanuri edasise saatuse – kas päriskodu või hooldekodu vahel. Pääsu hooldushaiglasse tuleb oodata paar nädalat. Hooldushaiglasse võib patsient jääda maksimaalselt 60 päevaks, esimese kuu eest maksta ei tule, teine kuu läheb maksma 80 protsenti miinimumpalgast. Ülejäänu tasub haigekassa. "Kui me selle ajaga hakkama ei saa, küsime haigekassalt pikendust. Kui inimesel on krooniline haigus, tuleb haigekassa tavaliselt vastu," selgitas haigla juhataja Jüri Anissimov. Et paljudel patsientidel pole omakseid või on lapsed ise nii vanad, et asjaajamistega toime ei tule, püüab haiglapersonal leida vanainimesele tulevikuks parima variandi. "Siis me kasutame kõikvõimalikke legaalseid vahendeid, et vanainimesele kohta leida, kasvõi tutvusi," ütles Anissimov. 25 kuni 30 protsenti patsientidest sureb hooldushaiglas. "Teeme inimesele tema lõpu kergemaks – et tal ei oleks valusid, et tal oleks voodi kuiv ja kõht täis, et ei oleks hirmu suremise ees," kirjeldas ta.

Haigla sotsiaaltöötaja Merike Tennofi sõnul pole lahendamatuid olukordi olemas ning ta arvestab hooldekodu valikul iga patsiendi isiklikku soovi ja võimalusi. "On ka niisugune või-malus, et osaliselt maksab hooldekodu koha eest omavalitsus, osaliselt maksavad lapsed ning mingi osa läheb maha vanuri pensionist," selgitas ta.

Anissimov lisas, et vana-inimese soovidele tullakse vastu nii palju kui võimalik. "Taevatalaks pole meile siia keegi jäänud," väitis ta, "tean üht perekonda, kus poeg on juba aasta otsa ema mööda Eestimaa hooldekodusid ringi sõidutanud ja ema valib, kuhu jääda."

Merike Tennof tunnistas, et sageli on hooldusasutusse paigutamine psühholoogiliselt raske pigem lähedastele kui lapsepõlve tagasi pöördunud raugale. "Arusaam on niisugune, et see nõukogudeaegne vanadekodu on midagi koledat, aga tuleb harjuda, et teatud seisundis inimesed, kelle maailm piirdub nende enda ja voodi-ümbrusega, vajavad abi," rääkis ta. "Paraku on meie hooldekodude süsteem mõeldud maksujõulisele keskklassile, keda Eestis kuigi palju ei ole."

Vanadus võib minna veelgi kallimaks

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja Vahur Keldrimaa märkis, et tõe-näoliselt tuleb omastel edaspidi vanurite hoolduse eest veel rohkem maksma hakata, kuna järgmisest aastast riik seda sfääri enam rahaliselt ei toeta. "Loodame, et ei teki nii musta stsenaariumi, et tuleb hakata vanureid hooldekodudest tagasi kutsuma. Võitleme praegu selle eest, et need, kellega on lepingud sõlmitud, saaksid jääda hooldekodusse samadel tingimustel. Ülejäänutele võib teenuse hind muutuda," tunnistas ta.

Sotsiaalministeeriumi arenguosakonna juhataja kohusetäitja Aive Sarjas ütles, et riik ei sekku vanurite hooldusesse juba neli aastat ning see valdkond on puhtalt omavalitsuste hallata. "Ma ei näe, et olukord lähiajal võiks paraneda. Sotsiaalhooldus on igal pool maailmas väga kallis ning Eestis, kus tahetakse ratsa rikkaks saada, ei jõuta oodata, millal see ennast ükskord tasa teenima hakkab," lahkas ta põhjusi, miks erastruktuurid vanurite hooldamise teenust nii vähe pakuvad. Ta möönis, et Tallinnas on niisugused asutused ülerahvastatud, kuid Eestis on väikesi hooldekodusid, kus järjekorda pole. "Aga siis tuleks vana-inimene Eesti teise otsa viia, mis on talle muidugi ebameeldiv," nentis Sarjas.

KUI PALJU MAKSAB VANURI HOOLDAMINE:

OÜ Rodelro avahooldus:

25–50 krooni tund;

mittetulundusühingu Lille eraturvakodu Aseris:

kohamaks 2300 krooni kuus,

voodihaigetel 2800 krooni;

Tallinna Diakooniahaigla vanurite põetamine, ööpäevane valve ja protseduurid:

alates 2800 kroonist kuus.

Sama haigla juures asuv pansionaat: 2200 krooni kuus.

Merivälja pansionaat:

4715 krooni kuus.

EPL

Kas lähedased jaksavad erafirmalt vanuri hooldust osta?

Rauno Pukonen, avahooldust pakkuva OÜ Rodelro juhataja:

Neid, kes tahaksid vanainimese juurde hooldajat, on palju rohkem kui neid, kes selle eest ka maksta jõuavad.

Meie põhiklientideks on lapsed, kes elavad vanematest eraldi. Neil on valida hooldamist vajava ema või isa puhul kolme võimaluse vahel: ise koju jääda, palgata hooldaja või viia vanur kodust ära hooldamisele. Enamasti igatsevad lähedased just teist varianti.

Sotsiaalamet erateenust kinni ei maksa, nii tuleb kogu raha lähedastel ise maksta. Mõne vanuri puhul on omaksed saanud siiski sel moel hakkama, et mõnel päeval käime meie, mõnel päeval käib sotsiaaltöötaja. Nii tuleb odavam.

Rahanappuse või kokkuhoiu pärast püütakse ka tuttavate kaudu mõnda prouat leida, kes käiks vanainimest hooldamas. Maksude pealt kokku hoides tuleb teenus odavam.

Meil maksab hooldustund 25–50 krooni. Täpne hind sõltub igast vanurist eraldi: mõnda tuleb vaid korraks vaatamas käia, teise juures tuleb olla kaheksa tundi järjest. Tunnihind võib tunduda kõrge, kuid meil on professionaalne personal, kes tõepoolest vanurit hooldada oskab.Malle Pajula