Eesti kirjandusse saabusid esimesed “blaamatud”

Saage tuttavaks – endine “eestlane Ameerikas”, ajakirjanik Epp Petrone (kohtus aastate eest ameeriklase Justiniga, armus, abiellus, sai lapse, kolis New Yorki ja tagasi Eestisse) ning Dagmar “Daki” Reintam, SL Õhtulehe ajakirjanik ja ühe loetuma kodumaise ajaveebi autor.

See, kuidas Epp ja Daki ühiselt raamatuid välja andma hakkasid, on omamoodi lugu, millest saaks kindlasti vähemalt ühe peatüki nende tulevasse biograafiasse, kui see peaks sündima. Epp, kes tollal elas veel USA-s, sattus lugema Daki blogi, ning nagu ta ise on öelnud, tundis seal ära iseenda, justkui oleks kümme aastat noorem Epp kirjutanud oma elust Tartus. Säärasest äratundmisest tekkis kohe usaldus ning Dakile laekus kiri, et kui Epp peaks surema, siis võiks Daki tema pooleliolevad kirjatükid lõpuni kirjutada.

Õnneks ei olnud selleks, et Epu ja Daki ühine vaimuvili raamatu kujul ilmuks, vaja nii ränka sündmust. “Õun ära süüa?” ilmus lugejate ette mullu SL Õhtulehe suvise järjejutuna. Autorid kirjutasid selle ühises salablogis, jagades enne ära teemad – Epule meeldib rohkem äks, Dakile tegelase siseelu. Näiteks kirjutas Epp, kuidas peategelane Eva kokaiini WC-potist alla kallas, ja Daki selle, mis tunnetega Eva pärast seda teise korterisse läks. Kõike seda tehti blogi ja meilide vahendusel, telefonitsi vestlesid asjaosalised endi mäletamist mööda ainult korra. Kokku sai raamat, mille tegevus osalt õõvastab ja ärritab, osalt rõõmustab ja kurvastab, aga kindlasti haarab sedavõrd, et lugeja loeb selle ühe jutiga läbi.

Blog+book=blook

Eestis esimestena ilmusid aga ka “blaamatud” (blogil põhinevad raamatud, inspireeritud ingliskeelsest sõnast blook, milles on ühendatud blog ja book (raamat)). “Minu Ameerika” on Epp Petrone terava sule ja silmaga kirja pandud nägemus Ameerikast ja ameeriklastest, kelle keskel ta aastaid elas. See on kergesti loetav ja raskesti käest pandav, mis seletab, miks Epu blogi nii kuulsaks sai. Ja kellel raamatust väheks jääb, sel tasub Epu blogisse külla minna, sest seal on juttu mitme raamatu jagu.

“daki.elab.siin” on tunduvalt intiimsem raamat, pigem nagu Daki päevik, milles on ka palju valu. Kui pisut meelevaldselt paralleele vedada, siis oleks see nagu “Seksi ja linna” Carrie kolumn, milles Carrie mõtiskles elu (meeste) ja inimeste (meeste) üle. Daki ei kirjuta muidugi kaugeltki ainult meestest ning kahtlustan, et iga naine leiab sealt vähemalt ühe sissekande, mis tuleb talle oma isiklikust elust tuttav ette.

Siis polegi muud, kui tuleb end korralikult päikesekreemiga katta ning päikese käes raamatuisse uputada.

Tuleb veel

Uued suveraamatud

Kolm ilmunud, neljas tulekul

•• “Õun ära süüa?”, Epp Petrone, Dagmar Reintam

•• “Minu Ameerika”, põhineb Epp Petrone blogil

•• “daki.elab.siin”, põhineb Dagmar Reintami blogil

•• ”Meestest, lihtsalt”, Epp Petrone, Dagmar Reintam (ilmumas)

•• Suve lõpus on tulekul ka Tui Hirve debüütromaan

•• Esimese neist üllitas kirjastus Pegasus, kõik ülejäänud kirjastus Petrone Print