Cool FM
Tegu on mu elu esimene plaadiarvustusega. See on fakt, mida ma tahaks rõhutada, eriti kuna ma olen märganud, et plaadiarvustustes on väga kosher rohkem endast kui plaadist rääkida. Õnneks pole aga tegu esimese Cool D plaadiga, mida ma muusikamasinas kedranud olen.
„Cool FM-i“ vahelugudeks olev „raadioeeter“ on esimest korda kuulates ehk põnev, aga olgem ausad: esimesel võimalusel teeb korduv kuulaja endale plaadist koopia „õigete“ lugudega.
Härra D ise pakub tuntud headuses nii kvaliteeti kui ka igavust. Viimase alla langeb suuremas osas see justkui-murelik sotsiaalkriitika, milleta on vist piinlik räppi teha. Tegelikult on see ju veider, et ühele räpparile läheb korda, et inimesed käivad presidendi vastuvõtul purjus peaga.
Albumi karma on siiski plussis, sest vanameistri paukumine paitab kõrvu ja tekitab sees sooja tunde. Eraldi kiitus ja kreemitort tuleb anda ka Critikalile lugude „Suveläpatis“ ja „Friigid“ eest. Kruttige niisiis Cool FM-i lainele, sest kõigi rõõmuks on tütar endiselt üksi kodus.
 |
  |
 |
