Augusti esimene nädal: kuldsed viljapõllud

Äike ei lase rahulikult paigal püsida ka mu tütre kassil, kes lööb inimestele paaniliselt küüned kätte ja näub haledalt. Ainsad, kes selles põrgulärmis magada suudavad, on pruuniks põlenud ja päevategemistest surmväsinud lapsed, kelle käed on suviste suurürituste käepaeltest valgetriibulised.

Täiskasvanud on küll tavapärastest remonttöödest väsinud, kuid jooksevad siiski hirmuga õue aiatoole kokku korjama. „Lendavate asjade” suvi on ettevaatlikuks teinud.

Ruttu, ruttu lõunasse!

Aga öös on teisigi asju. Kui äikesekõmin lõppeb ja vihmasagar pilve püsima jääb, hakkavad ritsikad kohe uuesti siristama. Usinad siristajad istuvad kõrgel puude otsas ja hõõruvad rõõmuga omi pikki tagajalgu. Kastemärjas murus vupsavad rõõmuga ringi konnavolaskid. Mõni neist nii suurte hüpetega, et olümpiamängudest tingituna tekib huvi nende hüpete pikkust mõõta.

Suur suru tiirutab hetke akna valguslaigu ümber ja läheb seejärel sihikindlalt kuslapuu poole, küllap loodab väikest magusat mesinestenapsu saada.

Just selline ongi südasuvine pilt kõuepilve alusest Eestimaast. Tean, seal sünkmusta pilve taga naeratab täiskuu oma eelviimast sellesuvist naeratust. Vaid korra saab ta veel punnispõsiselt augusti viimasel päeval meie peale paista. Saabuva sügise ärevus on maad võtnud ka linnuriigis. Ei ühtki kägu enam kukkumas.

Ja ka laululindude rõõmsad laulud on vaibunud. Hommikusse kostab vaid majaharjale joondunud kuldnokaparve ülilärmakat seletamist, harakate kädinat ja möödatuhiseva helikopteri lärmi.

Isegi muruniitjad on võtnud pühapäevahommikuse hingetõmbepausi. Rännuteele on asunud rähnid ja roolinnud. Rähnid tulevad üle Hanko ja Osmussaare ja kihutavad pikki rannikut aina lõunasse. Roolinnud liiguvad vaikselt lehetäisid krõbistades pikki rannaroogu lõunamaa poole. Sattusin hommikusel rattasõidul ka juba ühe silmanähtavalt rändemeeleolus rasvatihaste pundi peale. Sookured on nihkunud esimestele kombainitud viljapõldudele. Kõik valge-toonekured pole veel tuult tiibadesse saanud. Pardid lendavad ringi suuremates parvedes, küllap on neilgi rändeplaan. Luigepojad on suureks saanud.

Valasime koos tütre Aotähega pisara Värska rannas, kus üks „inetu pardipoeg” oli rannapaju all hinge heitnud. Aga püüdsin talle seletada, et kõigist ei saagi imeilusaid valgeid luiki.

Kukeseente korvitäied

Kõige suurem muutus on üleöö toimunud taimeriigis. Ilmselge suvelõpu märk on minu jaoks see, kui kuldvits ja soolikarohi õitsema hakkavad. Üsna samakarva kuldsed on juba ka kõik viljapõllud. Kombainivägi sööb nii rukist kui ka nisu ja rapski läheb juba raudmasinate hammaste vahele. Hundinuiade nuiad on süsimustad.

Esimesed valged klaarid on tormituulte järel murule potsatanud. Ploome on sel aastal suhteliselt palju, hiljemalt paari nädala pärast peaks neid juba küllaga olema.

Vahtraninad on juba punakad, pihlakamarjad ja -lehed õrnruuged.

Metsa all on esimesed pilvikud ja puravikud, murus murumunad ja kukeseeni on tänavu nii palju, et neid saab metsast lausa suurte korvidega tuua.

Trahh-kõmmmmm! Tuba on täis lõputut kõuekõminat. Vaatan selles öises möllus aknast välja. Järgmise kõmaka valguses näen mööda muru siia-sinna sibamas sellesuvist siilikest. Suure hirmuga. Ninaots ja silmad äikesest hiilgamas.

Kes enne lauritsapäeva õunu sööb, sellele kasvavad paised.

Lauritsapäeval, 10. augustil tasub ette võtta püha käik Kuusalu kiriku juurde, sest laurits on selle kiriku pühak. Seda käiku ei pea põlgama ka need, kes ristiusuga seotud pole. Kuusalus oli püha hiis juba enne kiriku ehitamist. Leidub ülestähendusi, kus kirjeldatakse, et maarahvas toonud kiriku juurde vahakujukesi ja tantsinud kirikuaias alasti. See on hea paik mõistmaks, et kõik usukombed on tegelikult ühtse päritoluga.

kuldvitsa õievihm,

rändav rähn,

ubin murul

ja kõu-kõu-kõu.

Prandi allikas

Järva maakonnas, Prandi külas, otse pargi kõrval asuvad Prandi allikajärv ja Prandi suurallikas, mille üle külarahvas nii uhke on, et on allika kohta isegi valsi loonud. Järv on sadakond meetrit lai ja meetrijagu sügav. Selle nõgu on laugete nõlvadega ja paese allikarikka põhjaga, millel on õhuke mudakiht. Osa Järve kaldaid on soostunud. Siit saab alguse veerikas Prandi jõgi.

Suurallikas on 40-meetrise läbimõõduga ja 1,5 m sügavune paese põhjaga järvik, kus esineb mitu tõusu-allikalehtrit. Allikate vooluhulk on aasta läbi võrdlemisi püsiv, umbes 100 l/s. Prandi allikat nimetatakse ka silmaallikaks, mille vesi ravivat silmahaigusi. Allikast on leitud hõbemünte, mis tähendab, et see on olnud vanarahva seas suures aus.

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis