Arvamus: Küsiks justkui valest kohast
On hetki, mil ametialase või mõne muu kirja/paki saamise ootel ei soovi me selle saatjale oma kodust aadressi avaldada. Kõige lihtsam on võtta lähimast postkontorist nõudmiseni-aadress. Eelkõige kasutatakse seda muidugi ajalehekuulutuste vastuste aadressina.
Läksin selsamal eesmärgil Tallinna 34. sidejaoskonda. Ei olnud seal ammu käinud ning üllatusin meeldivalt, nähes, et uuendatud olid nii välisuksed kui ka jaoskonna sisustus. Rahvast oli palju, ning tahtmata teenindajaid segada, otsisin inimest, kellelt võiksin informatsiooni saada. Sellist inimest ei olnud, samuti ei olnud laudadel olevatesse kaustadesse midagi mind rahuldavat köidetud. Kuid ühel teenindusleti luugil seisis vastne kiri "Nõudmiseni..." ning muu selle juurde käiv. Järjekorra lõpuni seisnuna leidsin, et kirja taga puudus asjast teadlik inimene. Oli üksnes neiu, kes ei teadnud aadressi saamiseks vajaliku makse suurust ning kel puudus vajalik blankett avalduse tarvis, mille pidin seetõttu valgele A4 formaadis paberile koostama, teadmata, mida selles minult üldse soovitakse. Loomulikult koostasin selle puudulikult, olukorra selgitamiseks siirdus neiu kellegi kogenuma, näis, et postkontori juhataja poole. Too mõõtis mind eemalt altkulmu, kuid viis raske operatsiooni siiski lõpuni. Kokkuvõttes jäi mulje, justkui oleksin oma sooviga valesse asutusse pöördunud. /-/ Nagu näha, oleks postkontorisse vaja eelkõige oma kohustustest teadlikke töötajaid (vajadusel nende koolitamist) ning ka kohe kättesaadavat informatsiooni, olgu siis täiuslike kaustade või vastava inimese/töötaja näol. ülearused ei oleks ka kirjutusvahendid - mida ma ei näinud - ning kasvõi paar istet laudade juures vanemate inimeste tarvis.
TAE SEPPOR
