Minu pereelu argipäev

Läänemaailma suhtumine meisse, moslemitest naistesse, on olnud ikka mitmemõtteline: selles on segunenud huvi, kaastunnet, põlastust, vahel isegi kübeke kadedust. Üldiselt aga kujutate meid ette sootute riidepampudena, kelle vanust ja figuuri on võimatu aimata ning kes on kodus kuuleka koristaja seisuses. Te ei saagi teisiti arvata, sest islamimaadesse satute enamasti vaid nädalasele turismireisile ning giid on tavaliselt teie kaasmaalane, keda kammitsevad samasugused väärkujutlused.

Mis puutub näiteks riietesse, siis ei taha minu tulevane kaasa, et kannaksin traditsioonilist djellabad. "Tänapäeva kosmopoliitsel ja multikultuursel ajastul on aeg muuta igivanu kombeid," leiab ta.

On õhtu, õigupoolest aeg, mil peaks hakkama valmistama õhtusööki. Vahel tuleb aga ämmale teine mõte. "Pane riidesse," ütleb ta mulle, "täna läheme õhtusöögile minu õe poole." Lähemegi. "Mehed," hõikab ämm lahkudes, "täna teete ise süüa!" Viimane, mida ukselt näen, on kööki suunduv äi…

Kuna minu ema on mind maast-madalast õpetanud, et kodused tööd pole mehe mure, oli niisugune naiste ja meeste vaheline suhtlemine mulle alguses tõeline vapustus. Nüüd aga saadan ka mina oma kallima turule, kui ise ei viitsi minna, ning pean loomulikuks, kui ta tuleb kööki nõusid pesema.

Perekesksus ja vastutus

Ma pole iialgi näinud ühtki Euroopa meest, kellele tõesti meeldiks tegelda viriseva sülelapsega ja vahetada tema mähkmeid. Araablasele aga võib see olla ka sõbra või sugulase, mitte tingimata oma laps. Isa kammib tütre juukseid, onu jätab pooleli põneva filmi vaatamise, et mängida mõne väikese sugulasega jalgpalli – niisugused pildid kuuluvad minu igapäevaellu. Mehed viitsivad naistega isegi shoppamas käia ega arva, et see on igav. Ja kui imeliselt teevad araabia mehed süüa: juba see on põhjus, et neid sagedasti kööki kamandada! Ja nad ei joo, vähemalt üldjuhul mitte.

Abielu ja perekonna loomine tähendab meestele eelkõige vastutust. Et mees võtaks naise tudengipõlves ja alustaks pereelu ühikatoas, on meie pool täiesti võimatu. Mees peab olema materiaalselt kindlustatud, alles siis ta abiellub. Kindlustatuse mõiste on inimeseti muidugi erinev: mõnele tähendab see maja ja autot, teisele lihtsalt kindlat töökohta. See ei tähenda, et mehe meelest ei võiks naine töötada. Võib ja töötabki, kui tahab. Kuid mees peab olema kindel, et suudab perekonda ülal pidada. "Mul peab ju olema sulle midagi pakkuda," ütleb Tema. Vastan viisakalt, et minu poolest võiksime magada ka palmi all, kuid sisimas rõõmustan, et tegelikkuses ei tule seda siiski teha.

Armastusest, seksist ja ajudest

Kuidas ma ka ei püüaks, on minu kogemus Euroopa meestega ühene: nad näevad naises vaid seksiobjekti. Nad tahavad saada naist voodisse juba esimesel kohtumisel ning seks pole nende arvates üldse seotud armastuse ega tunnetega teineteise vastu. Kui mees viib naise õhtusöögile, arvab ta, et pärast seda on loogiline jätkata voodis. Ainult õhtusöök, ja ongi kõik?! Ju siis ei vääri naised Lääne meeste arvates rohkem pingutust.

Olen antiikajaloo lektor, giid ja tõlkija – kõik need ametid eeldaksid nagu mõningase ajumassi olemasolu. Ma valdan mitut võõrkeelt. Ja ma ei riietu seksikalt, ma isegi ei värvi ennast! Kuid ometi suhtuvad mehed nii Eestis kui ka mujal Euroopas minusse nii, nagu oleksin ajudeta plikake. Ükski Lääne mees pole mulle kunagi öelnud midagi tunnustavat minu töö kohta, komplimendi teenib ikka välimus.

Marokos võin oma elukaaslase ja tema sõpradega arutleda tundide viisi poliitika, kirjanduse, ajaloo või muu üle. Nad küsivad minu arvamust, kuulavad mind nagu võrdset ning nii mõnigi kord tunnistavad, et minul on õigus ja nemad eksisid. Ka mina tunnen end nende seas julgemana, sest tean, et mind võetakse kui inimest, mitte kui lolli tibu. Minu kallim ütleb mulle sageli: "Sa oled haruldane ISIKSUS minu elus."

Armastada saabki ju kedagi kui isiksust, mitte kui ajudeta seksiobjekti.

Kattri Türk