Arti Hilpus: Afganistani aidates aitame iseennast

 Eesti on üks 40 riigist, mis osaleb 2003. aastal asutatud NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF – International Security Assistance Force) koosseisus Afganistanis. Nagu missiooni nimigi ütleb, on see loodud kohaliku rahva abistamiseks, et kindlustada ülesehitustööks vajalikud julgeolekutingimused. Praegu ei suuda Afganistani valitsus seda veel iseseisvalt teha ja ka NATO jaoks ei ole tegemist kerge ülesandega, mida oleks võimalik täita lühikese ajaga. Samas peab valitsema selgus missiooni lõppeesmärgi osas, mis oleks ühtlasi tulevase väljatõmbumisstrateegia alus: anda Afganistani valitsusele võimalus saada piisavalt tugevaks, nii et see saaks võtta kodus ohjad täielikult enda kätte ega vajaks enam korra ja stabiilsuse tagamiseks välisvägede kohalolekut.

Tänapäeva maailmas on rahu ja julgeolek jagamatu. Kui Afganistanist lähtub terrorismi ja narkootikumide oht, puudutab see kogu rahvusvahelist üldsust, sealhulgas Eestit. Narkootikumidevastane võitlus on Afganistanis üks tähtsamaid, ent ka keerulisemaid valdkondi, sest selle käigus tuleb lahendada alternatiivsete elatusallikate küsimus. Afganistanis toodetakse hinnanguliselt ligi 90% maailma oopiumist, mis ohustab ka meie inimeste elu ja tervist. Seepärast, aidates lahendada Afganistani probleeme, aitab Eesti ühtlasi iseennast.

Afganistan ei ole rahvusvahelise üldsuse jaoks lihtne väljakutse. Et vähendada vaesust ja radikaliseerumise ohtu, on vaja kiiresti läbi viia majandusliku ja sotsiaalse arengu projekte, millele seab piiri keeruline julgeolekuolukord. Ka kultuurilises mõttes on Afganistanis raske keskkond, kus kohati kehtivad veel sajanditetagused tavad. Samal ajal ei olegi võib-olla kohalike poolehoidu nii keeruline võita, kui eeldada, et sealse elanikkonna suur enamus on sõjast tüdinud ning soovib üle kõige rahuliku eluolu tagasitulekut ja kindlust tuleviku ees. Afganistani rahvas on viimase kolmekümne aasta jooksul läbi elanud rohkesti vapustusi, mille käigus on neile vägisi peale surutud küll kommunistlikku, küll radikaalse islami ideoloogiat. Kui rahvusvahelised abistajad tahavad olla edukad, ei tohiks nad minna sama teed. Muidugi, me seisame Afganistanis mitte ainult julgeoleku, vaid ka väärtuste eest. Kuid leida tuleb tasakaalustatud lahendus, kus ühelt poolt oleksid tagatud põhilised demokraatlikud vabadused ja inimõigused, teiselt poolt aga austataks kohalikke tavasid ja elulaadi. Peame saatma selge sõnumi, et meie jaoks on tähtis Afganistani rahva peremehetunne ja et keegi ei kavatse neilt võtta vastutust oma riigi tuleviku eest.

Strateegia uuendamine

NATO soovib aprillis toimuvaks Bukaresti tippkohtumiseks oma Afganistani-strateegiat uuendada. Vaja on kokku leppida selged sõnumid ja eesmärgid, mida NATO tahab lähiaastatel saavutada. Liitlaste vahel tuleb jõuda ühisele arusaamale, kust leitakse eesmärkide saavutamiseks vajalikud vahendid. Tõhustada tuleb NATO avaliku kommunikatsiooni võimet, sest vaatamata viimase aja saavutustele ei ole allianss olnud Talibani-vastases infosõjas piisavalt edukas. Eestil on lisaks muule hea võimalus panustada NATO-sisestesse aruteludesse Afganistani lõunaosas tegutsevate riikide koostöö kaudu. Alates 2006. aasta sügisest osaleme kaheksa lõunaosas tegutseva riigi NATO-suursaadikute kohtumistel, omavahel kohtuvad regulaarselt ka kõrgemad ministeeriumiametnikud ning kaitse- ja välisministrid. See on aidanud tõhusalt kaasa info ja kogemuste vahetamisele eri provintsides tegutsevate liitlaste vahel.

Üheks tähtsamaks märksõnaks rahvusvahelise tegevuse paremal korraldamisel on saanud kõikehõlmav lähenemine (comprehensive approach). Viimasel ajal on peetud vähe Afganistani-teemalisi kõnesid, kus ei meenutataks, et ainult sõjaliste vahenditega ei ole võimalik edu saavutada. Selge on ka, et NATO ei saa endale võtta juhtrolli valdkondades, nagu valitsemiskorra arendamine ja ülesehitustöö, seal on palju rohkem ära teha teistel rahvusvahelistel organisatsioonidel, mis on tsiviilülesannete täitmiseks palju sobivamad, nagu ÜRO, Euroopa Liit jt. Ühelt poolt on vaja muude rahvusvaheliste osapoolte tegevust Afganistanis laiendada, teisalt omavahel paremini koordineerida.

Kõikehõlmava lähenemise ideest lähtub oma edasises tegevuses ka Eesti. Meie praegune sõjaline panus (ligi 120 kaitseväelast) on lähedal meie võimaluste piirile, ehkki see ei välista väiksemaid muudatusi, kui seda peaks nõudma taktikalised vajadused. Eesti on per capita üks suuremaid Afganistani panustajaid ning meie sõdurid tegutsevad ühes vastutusrikkamas piirkonnas, riigi lõu-naosas Helmandi provintsis. Esmakordselt on neil seal päris oma vastutusala. Kuid tulevikus võiksime kaaluda lisaks jalaväele ka erivõimete pakkumist, näiteks sõjalise väljaõppemeeskonna või mõne muu üksuse kokkupanekut, mille ees-märk läheb igapäevase julgeoleku tagamisest kaugemale.

Meditsiiniekspert Afganistani

Kavas on märgatavalt laiendada Eesti tegevusvälja tsiviilalal. Seoses meie väekontingendi Lõuna-Afganistani saatmisega sai selgeks, et sinna tuleb lähetada ka diplomaatiline esindaja. 2006. aasta sügisest alustaski erimissiooni juhina tööd Toomas Kahur, kes tegutses nii Lashkar Gah’ provintsiülesehitusmeeskonnas (PRT – Provincial Reconstruction Team) kui ka arendas diplomaatilist suhtlust Kabulis. Praegu asub tema ametijärglane Andres Kolk alaliselt Kabulis, kuid lisaks sellele soovib välisministeerium 2008. aasta kevadel saata Lashkar Gah’sse Eesti meditsiinieksperdi, kes võtaks enda peale kogu meditsiinivaldkonna korraldamise sealse PRT tegevuspiirkonnas. Tegemist on tungivalt abi vajava valdkonnaga, mis võimaldaks ka Eesti arengukoostöö summasid ühele eesmärgile koondada. Esimese projektina teostus möödunud aastal Bosti keskhaigla laste-osakonnale meditsiiniaparatuuri muretsemine. 2008. aasta arengukoostöö eelarves nähakse Afganistanile ette juba 4 miljonit krooni mulluse 1,5 miljoni asemel. Abi on osutanud ka meie kaitseministeerium, annetades relvastust Afganistani armeele, lähetades oma nõuniku sealse kaitseministeeriumi juurde jne.

Võrreldes Afganistani julgeolekujõududega on sisejulgeoleku sektori (politseitöö ja õigusemõistmine) arendamine seni olnud tagasihoidlikum, kuid see hakkab muutuma üheks keskseks valdkonnaks. Sel otstarbel loodi ka Euroopa Liidu politseimissioon, mille koosseisus alustas veebruaris 2008 tööd ka eestlasest politseinõunik. Ehkki EL-i missioon katab vaid väikese osa politseiväljaõppe vajadusest ja ameeriklaste panus on endiselt palju suurem, on see siiski oluline samm EL-i osakaalu tõstmisel Afganistanis. Raske on seletada olukorda, kus EL-i välisministrite kohtumistel räägitakse väga harva Afganistani probleemidest, samal ajal kui sellest ei pääse mööda ükski suurem NATO kohtumine. Eesti sooviks on tõsta Afganistan ka EL-i poliitilises päevakorras olulisemale kohale.

Eestis endas on Afganistani operatsioon andnud hea õppetunni asutustevahelise koordinatsiooni ja koostöö tõhustamiseks. Sama mudelit tuleks kasutada ka edaspidi, käivitades infovahetuse ja tegevuse kooskõlastamise juba missiooni planeerimise järgus. 2006. aasta algul rääkisid eri asutused omavahel läbi Eesti põhisõnumid ja -eesmärgid Afganistanis, 2007. aasta algul hakkas koos käima mitteametlik Afganistani töögrupp, mis koosneb põhiliselt kaitse- ja välisministeeriumi vastava ala ekspertidest.

Lõpetuseks tahan meenutada, et Afganistani-taolises keskkonnas on edu võtmeks strateegiline kannatlikkus ja valmidus täita võetud kohustusi pikema aja jooksul. Ehkki praegu on ISAF-i käsutuses üle 43 000 sõduri, ei peeta seda veel piisavaks. Seni on mõnede NATO riikide koormus olnud suurem kui teistel, mis on tekitanud liitlaste vahel pingeid, seega tuleks edaspidi leida võimalus panuseid tasakaalustada. Eesti on oma panusesse suhtunud täie tõsidusega ja kavatseb seda Afganistanis jätkata senikaua, kuni meie abi vajatakse.