Allohvitseride väärtustamisest riigikaitsesüsteemis

Veel seniajani võib kohata  ühel või teisel moel riigikaitsega seotud inimesi, kelle jaoks allohvitseri mõiste ei ole päris selgepiiriline. Tihti aetakse segamini allohvitseri ja ohvitseri roll. Esineb ka olukordi, kus allohvitseri ei osata tema rollis õieti kasutada.  Üllatavalt laialt on levinud väärarusaam, et allohvitserikarjäär on ohvitserikarjääri lahutamatu osa.

Kuna käesoleva artikli auditoorium on oluliselt laiem kui vaid kaitseväelased, siis käsitlen teemat üldisemalt, ootuse ja lootusega avada allohvitserkonna olemust ja selle olulisust riigikaitsesüsteemis.

Allohvitseri ja ohvitseri karjääri võib võrrelda madruse ja tüürimehe karjääriga laeval, kus madruse karjäär tipneb pootsmani ametis ja tüürimehest võib saada kapten. Samuti võib võrdluseks tuua meditsiiniõe ja arsti karjääri. Mõlemad ametikandjad on vajalikud, aga õiges vahekorras ja optimaalses rollijaotuses, vastasel korral annab süsteem häireid.

Allohvitseri roll tänapäevases mõistes kujunes kurioossel kombel välja just 1930. aastate Saksamaal, muutes Wehrmachti mõnegi tänapäeva lääne sõjandusteoreetiku hinnangul taktikaliselt üheks senise sõjaajaloo efektiivsemaks organisatsiooniks. Olen olnud tunnistajaks, kui ühe Ameerika kõrgema sõjalise õppeasutuse õppejõud toob näiteks just Wehrmachti kogemuse, selgitamaks, kuidas on kujunenud täna-päevane arusaam allohvitserkonna tähtsusest kaitseväes. Teisalt on ka Nõukogude marssal Îukov rõhutanud seersandi erilist rolli riigikaitsesüsteemis, nimetades allohvitsere armee selgrooks. Tähelepanu keskendamine seersandile muutis Nõukogude armee Teise maailmasõja lõpuks efektiivseks ja juhitavaks.

Eelkõige on just allohvitser see, kellega kaitseväe reakoosseis, sealhulgas ajateenijad, oma teenistuses iga päev kõige rohkem kokku puutub. Kui me arutleme teemadel, miks ajateenija igapäevateenistuses on üks, teine või kolmas asi just nii või teisiti, siis jõuame enamikus küsimustes otseteed allohvitserideni – allohvitseride kvaliteedi ja nende ettevalmistamise süsteemini ning laiemalt ühiskonna suhtumiseni all-ohvitseri kui sellisesse.

Praeguseks on paraku tekkinud äärmiselt terav vajadus kõnealust teemat sisuliselt lahata. Aastail 2006-2007 lõpetas kaitseväe lahingukooli paarkümmend vanemallohvitseri aastas. Ainuüksi 2007. aastal lahkus tegevteenistusest 72 kogemustega vanemallohvitseri. Nüüdseks kaitseväes kujunenud ohvitseride ja allohvitseride arvuline vahekord on ebaproportsionaalne ega vasta kaitseväe eesmärkidele.

Külastades väeosi võib eeltoodu tagajärjel konstateerida, et vanem-allohvitserkonda – veebelkonda – reakoosseisu ja ajateenijate ette oma traditsioonilises rollis peaaegu ei jätkugi. Ühes väeosas on olukord pisut parem, teises halvem. Allohvitseride kroonilise puuduse tõttu on all-ohvitseril või teda tihti hädapärast asendaval üleajateenijal reakoosseisu ees esinedes kõikvõimalikud üleväsimusele ja frustratsioonile viitavad sümptomid.  Kuna ei jätku ka nooremohvitsere, siis kasutatakse veebleid tihti ohvitseri rollis.

Kaitseväe lahingukooli ja KVÜÕA sõjakooli vähene täitumus annab tunda allohvitserkonna ebapiisavas järelkasvus, põhjuseid otsides hädaldatakse, et tänapäeva noored ei ole piisavalt isamaalised ega vali sõja-väelase elukutset. Kas põhjused on tõesti väheses patriotismis või kuskil mujal?

Võimalikud väljapääsuteed

Iga kaitseväelise taseme komandöri tähtsaim pedagoogiline võte on tema isiklik eeskuju. Kui praegune ajateenija näeb allohvitseri ja ohvitseri kui innustavat ja jäljendamist väärivat eeskuju, siis on suurem tõenäosus, et kaitseväe lahingukooli ja sõjakooli ukse taha tekib järjekord, nagu oli möödunud sajandi lõpus ja käesoleva sajandi algusaastatel.

Selleks et meil tekiks piisav hulk kaitseväeteenistusest huvitatud noori, on vaja, et allohvitser tunneks ennast oma positsioonil kindlalt ja et tal oleks ka niinimetatud seisuseuhkust. Kindlustunde annavad kvaliteetne ja asjakohane ettevalmistus ning nii allohvitserile endale kui ka tema perekonnale antavad teenistusülesannetest tulenevad sotsiaalsed tagatised, millest tuleneb perekonnaliikmete rahulolu oma pereisa – ja miks mitte ka pereema – elukutsega, ning ka konkurentsivõimeline palk. Ameti- või seisuseuhkuse annab aga laiem ühiskondlik tunnustus ja positiivne tähelepanu seersandile ja veeblile kui tõelistele kaitseväe spetsialistidele.

Teine tähtis printsiip, mille kohatine eiramine annab lausa demoraliseeriva efekti, on kollegiaalsus. Noored kaitseväelased on ühise eesmärgi nimel võimelised peaaegu uskumatuteks jõupingutusteks, eeldusel, et eesmärgid on arusaadavad ja nõudmiste tase väeosade, eriti allüksuste kaupa on ühtlane ja vastab eesmärkide saavutamise vajadustele. Kollegiaalsuse põhimõte on saavutatav vaid siis, kui ülemana sõduri ette astuv komandör saab oma valiku, ettevalmistuse, moraalsete-eetiliste tõekspidamiste pinnalt olla kolleeg oma naaberallüksuse komandöriga ning odavat populaarsust,  minnalaskmise meeleolu, apaatiat ega ükskõiksust ei sallita vähimalgi määral.

See tähendab allohvitserkonna puhul kaitseväe eesmärkidele orienteeritud organisatsioonilise kultuuri täpset tunnetamist ja järgimist. Samuti tähendab see, et allüksuse ette jätkub piisaval hulgal allüksuse tasemega vastavuses ja selle väljaõppeülesande täitmise vajadusteks valitud ja ettevalmistatud personali. Praegune enamasti pigem ajutine allohvitseri-asenduskaader tuleb saata väljaõppele ja täiendusõppele. Mida kiiremini seda teeme, seda kiiremini saame koolidest tagasi inimesed, kes saavad neile usaldatud üles-andega hakkama täies mahus ja kvaliteetselt. Asjaga tarbetult venitades probleem süveneb ja võib ennustada negatiivseid tagajärgi kuni õnnetusteni välja.

Eraldi teema on allohvitseride ettevalmistussüsteemi ülesehitus alates kaitseväe lahingukoolist. Siin pean silmas nii väe- ja relvaliigi eri-alakoolides tehtavat kui ka tsiviilharidussüsteemi võimalusi senise all-ohvitseride ettevalmistamise süsteemi täiendamiseks. Kas kõik on selles vallas korras ja lõplikult saavutatud? Väidan, et mitte – pigem võib ette heita valdkonna süsteemse käsitluse puudumist.

Usun, et meil on praegu teada, milliste ülesannete täitmiseks vajame kaitseväes allohvitsere – nii noorem- kui ka vanemallohvitsere ning staabiallohvitsere. Neile andmetele tuginedes on vaid lihtsa aritmeetika küsimus välja arvutada, kui mitut allohvitseri vajame väljaõppeinstruktoriteks, taktikalisteks juhtideks, spetsialistideks, logistikuteks, meedikuteks ja teisteks kaitseväe erialadeks. Siit omakorda tuleneb nõutav maht lahingukoolile ja allohvitseride ettevalmistussüsteemile tervikuna. Kindlasti aga ei ole optimaalne maht 25 allohvitseri aastas, nagu on olnud viimastel aastatel. See on vähemalt suurusjärgu võrra suurem.

Muudame mõtteviisi

Seni küll peaasjalikult kohvilauajutu teemana ringelnud, kuid ikka ja jälle olulise psühholoogilise aspektina esile kerkiv küsimus on, kuidas me ühte või teist asja või nähtust nimetame. Ilmselt tänu oma kunagisele ajaloolisele kompleksile ei ole eestlane valmis olema all ja alluv, see seostub automaatselt alanduse, alaväärsuse ja sandi enesetundega olla all – maad ligi. On ju ka ärkamisaja rahvuslikud mõtlejad ülistanud sirget selga, otsest silmavaadet ja tarkust, millest on saanud meie ühiskonna ideaal.

Eesti keelde on allohvitseri mõiste tõlgitud preisiaegsest terminist Unteroffizier, mille tähendus ei pruugi tingimata enam vastata sellele osale kaitseväe personalist, keda nimetame praegu allohvitserkonnaks. Kui kaitseväelises keskkonnas ollakse allohvitseri rolli ja staatusega harjutud ning siin ei tähenda see sugugi alandust, vaid pigem kannab ametiuhkust, siis all olemine kui selline leiab üldmõistena alavääristamist laiema ühiskonna silmis. Selline eksiarvamus tekitab allohvitseri rolli suhtes segadust ega võimalda allohvitseri  staatust piisavalt väärtustada.

Arvan, et ka meil tuleks kõnealuse kaitseväeseisuse nimetusest kaotada sõna “all”.

Kuna teenistusülesannete ja ka ettevalmistuse alusel täiendavad küll kaitseväe spetsialisti, seersandi ja veebli roll üksteist, kuid on siiski erinevad, on asjakohane ettepanek analüüsida võimalust hakata nende kaitseväeliste ametikohtade puhul kasutama nimetusi: spetsialistid, seersantkond ja veebelkond.