“Aitajal peab olema suur süda”

Aktiivne Kristiina jäi Punasele Ristile silma Concordia Ülikoolis, kus ta õpib meediateadust. Kristiina esitas koolis ettekande, milles käsitles Punase Risti embleemi kasutamise ümber olevaid väärarusaamu. Pärast seda kutsusid Punase Risti töötajad Kristiinat iga-aastasele heategevusüritusele, mis sel aastal toimus neljandat korda.

Kristiina side heategevusega ulatub aega, kui ta alles värskelt Miss Estonia krooni pähe oli saanud. “Käisin Mustamäe lastekodu jaoks heategevuslikul rahakogumise üritusel. Siis oli see lastekodu üpris halvas seisukorras, ei anna praegusega võrreldagi. Pärast meie külaskäiku on seda lastekodu aidanud paremale järjele palju poliitikuid ja avaliku elu tegelasi,” räägib Kristiina oma esimesest abistamisüritusest. “Olen aitamiseks valinud just lapsed, kes vajavad abi.”

Kristiina leiab, et tema eesmärgiks ongi heategevuslikele üritustele oma tuntusega avalikkuse tähelepanu tõmmata. “Esialgu pole mul nii suuri summasid nagu näiteks Aadu Lukasel, kes asutas heategevusliku fondi,” sõnab Kristiina.

Kristiina ise usub igapäevaelus vanasõna võlujõudu, mida talle ema pidevalt on ütelnud: “Seal, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.” Kristiina meenutab siinkohal paari päeva tagust seika, kui ta oli ühele tähtsale üritusele hiljaks jäämas. “Taksot enam tellida ei jõudnud. Läksin uksest välja ja otse maja ees valgusfoori juures seisis takso, nii et sain kohe sisse istuda,” räägib Kristiina õnnelikust juhusest taksoga, mis ta õigeks ajaks õigesse kohta toimetas.

Endine miss ise katsub hädasolijatele abikätt igal võimalusel ulatada. “Mõne aasta eest kõndisin Vene tänaval, kus nägin vanemat naist väga raske kotiga. Pakkusin talle abi koti tassimisel, ja kuigi tal oli paari maja kaugusele minna, oli see naine väga tänulik.” Aeg-ajalt annab Kristiina linnas kõndides raha neile, kes seda vajavad ja ka küsida julgevad. “Tihtilugu on juhtunud nii, et olen ise pärast annetamist ootamatu juhuse läbi mõne rahasumma võrra rikkamaks saanud,” vihjab Kristiina sellele, et ükski heategu ei jää saatusele märkamata.

Heli Kraft: “Mind käskis aidata mu südametunnistus.”

“Heategevus on minu jaoks delikaatne teema,” tunnistab taasiseseisvunud Eesti esimene Miss Estonia, hiljuti kolmandat korda emaks saanud Heli Kraft. “Rikkuse või vaesusega pole sel küll mingit pistmist - see on südametunnistuse asi. Oluline on tahtmine.”

Heli Kraft (neiupõlvenimega Mets) on Tallinna Lastehaigla toetusfondi tugigrupi liige, kuid heategevusega kokku puutunud varemgi. Loomulikult seoses missimissiooni täitmisega. “Aga missindusel ja sellel, et olen toetusfondi tugigrupi vabatahtlik liige, küll mingisugust seost ei ole,” kinnitab Heli.

Olulisim on tahtmine

“Olen kartnud sellest varem isegi rääkida, sest panna sõnadesse seda, miks olen heategevusele pühendunud, on väga raske. Seepärast olengi rohkem tegutsenud ja vähem rääkinud. Lihtsalt tunnen, et tahan head teha, ja nüüd olen leidnud selleks võimaluse,” räägib Heli. “Pole ju vahet, kas teha seda sõnade või rahaga - peaasi on teha nii, nagu kellegi võimalused lubavad. Kõige olulisem on tahtmine.”

Tugigrupi avastas Heli paar aastat tagasi. “Kuulusime toetusfondi juhi Inna Krameriga Rahvusvahelisse Naiste Assotsiatsiooni. Meie ülesandeks oli ajutiselt Eestis elavatele diplomaatide prouadele siin tegevust leida, tutvustades eesti kultuuri ja korraldades näiteks ekskursioone vabrikutesse ja tehastesse. Inna rääkis mulle lastehaigla toetusfondi tööst ja mainis, et abiväge on vaja, ja ühel päeval helistasingi talle.

Tallinna Lastehaigla valisin põhjusel, et minule tagab terve laps kindla ja turvalise sisetunde. Kui laps on terve, on parem keskenduda tööle, nautida puhkehetki. Kui aga peakski juhtuma, et laps vajab haiglaravi, on kindlasti kõigi sooviks, et see saadakse hubases, moodsas ja kõrgtehnoloogiaga varustatud haiglas, kus aeg kulub kiirelt ja efektiivselt paranedes. Minu soov on, et Tallinna Lastehaiglast saaks just selline haigla, ja tahan selleks anda oma panuse,” põhjendab Heli lastehaigla valimist.

Jonnakus viib sihile

Heli ülesandeks on korraldada heategevusüritusi, tutvustada firmajuhtidele fondi ning paluda neil kaaluda, kas nad tahaksid lastehaiglat rahaliselt toetada. “Enamikul juhtudel on firmajuhid leidnud võimaluse fondi aidata, aga mõnikord ei leita minu ärakuulamiseks aegagi, nii et sekretärist kaugemale ei pääse,” iseloomustab Heli firmade suhtumist abistamisse. “Mõnikord loobun, mõnikord olen jonnakas. Ja jonnakus on ka sihile viinud.”

Kui eelmistel aastatel on fond palunud toetust lastehaigla köögi ja sterilisatsioonikeskuse uuendamiseks ning röntgeniaparaadi ostmiseks, siis tänavu on eesmärgiks vähihaigete laste osakonna rekonstrueerimine. “Selleks on vaja 3,5 miljonit,” nendib Heli. Kas selle raha ka kokku saab, ei oska ta praegu ennustada. Heli teab rääkida juhust, mil enne sterilisatsioonikeskuse projekti kampaania algust laekus ootamatult arvele miljoneid kroone ühelt eraisikust välis-eestlaselt. “Praegu oleme küll iga väiksemagi summa üle õnnelikud ning huvilised saavad kõigega lähemalt tutvuda interneti aadressil www.lastehaigla.ee/toetusfond.”

Kolmandat korda emaks

“Abikaasa Gunnar pooldab, toetab ja aitab mind igati. Sel laupäeval, kui oli heategevuslik üritus Maardu mõisas, polnud minul võimalik minna kolme eri firmasse loteriiauhindadele järele. Tema käis ja tõi need ära. Pluss vaimne toetus.” Aga kes maksab mobiiltelefoniarved? “Ikka abikaasa, see on tema otsene panus heategevusse.”

Heli ei saa ka muidu tegevusetuse üle kurta. Ligi viis aastat on ta töötanud Soome suuruselt teise kommertspanga Leonia Panga Eesti esinduse juhi assistendina, ehkki praegu viibib lapsehoolduspuhkusel. “Sest 28. märtsil sündis meie perre kolmas laps. Tütar Christina,” särab Heli lausa madonnalikult ja lisab muheldes: “Abikaasa on mures, et peres on tasakaal välja viidud. Naiste kasuks.” Kraftidel on ju ka poeg Andreas, 8, ja tütar Katharina, 4.

Punane Rist aitab lapsed kooli

Pühapäeva pärastlõunal kogus Punane Rist Tallinna Raekoja platsil kodumaiste ansamblite abiga 8000 krooni puuduses olevatele lastele kooliranitsate raha.

“Publikum peaks hoolitsema selle eest, et lapsukestel oleks selg esimesel septembril ranitsaga kaetud,” sõnas ansambli Blind solist Urmas Voolpriit. Lisaks Blindile ärgitasid linna keskmesse kogunenud kaunist ilma ja õllelonksu nautivat publikut raha annetama ülipopulaarne Claire’s Birthday, Raadio 2 liikmetest koosnev Memoriaalansambel, The Tuberkuloited, UMB ja A-Rühm. Ainsate naishäältena andsid oma panuse heategevusliku kontserdi jaoks Evelin Samuel ja Maian Kärmas, kes esitasid kaks duetti. “Kena, et laste jaoks sellist üritust korraldatakse,” ütles Evelin Samuel. “Nii et ärge unustage annetamast!” hõikas ta veel lavaltki.

Raekoja platsi kogunenud inimhulga keskel liikusid ringi punastes särkides näitsikud, kes kogusid annetuskarpidesse raha vähekindlustatud perede toetuseks.

Kas olete abi vajanud ja kas olete teisi abistanud?

Tallinna Lastehaigla toetusfondi juhatuse esimees Inna Kramer:

“Lootsime koguda 70 000 krooni, aga saime umbes 45 000 krooni,” ütles Tallinna Lastehaigla toetusfondi juhatuse esimees Inna Kramer kolm päeva pärast Maardu mõisas korraldatud heategevuslikku galaõhtut vähihaigete laste toetuseks. Üritusel osales sadakond külalist, nende seas hulk avaliku elu tegelasi (Simon Levin, Jaanus ja Mari Rahumägi, Raul Rebane, Gunnar ja Heli Kraft, Enn Sarap ja Ruth Martin, Toomas ja Anu Tõniste jpt.), kes andsid vähihaigete laste abistamiseks isikliku panuse. Lisaks piletimüügist saadavale rahale täiendas toetusfondi külaliste agar osavõtt loteriist, mille pilet maksis 250 krooni. Kahjuks ei leidnud ostjat oksjonile pandud käsitsivalmistatud Zino sigarikarp, mille algihinnaks oli 9000 krooni. Küll läksid aga 3000 krooniga Kenya käsitöömeistrite valmistatud lõvikuju ja 1500 krooniga portselantaldrik. Lõvi ostis ameeriklane William Todd Tribell, kes esindab Davidoffi sigarimarke Ida-Euroopas ja kes eelmainitud sigarikarbi oksjonile panigi. Portselantaldrik hakkab kaunistama Toomas ja Anu Tõniste kodu.

“Tallinna Lastehaigla vähihaigete laste osakond vajab hädasti uuendamist, kuid linn toetas kolmemiljonilist projekti ainult 0,8 miljoniga. Nii jääb lootus projekti edukaks lõpetamiseks heategevusega kogutud toetussummadele,” ütles Inna.

Silva Tomingas, Tea Kirjastuse ja Tea Keeleõpetuse juht:

“See oli augustiputši ajal. Minu vanem poeg oli siis 18aastane, õppis Norras ja pidi hakkama just koju tagasi tulema, kui see juhtus. Olin väga mures ja pöördusin norralaste poole: küsisin selle pere käest, kus mu poeg elas, ja väliseestlaste käest, kellega mu poeg tihedalt suhtles, et kui nüüd juhtub selline asi, et mu poeg ei saa tagasi pöörduda, kas nad oleksid nõus tema eest hoolitsema. Ja need inimesed olid nõus. Õnneks ei läinud seda vaja, aga minu jaoks oli oluline see, et võõrad inimesed olid valmis mind aitama. See on tänaseni meelde jäänud.

Päris pikka aega olen tegelnud ka ise heategevusega Tallinna Zonta klubi kaudu. Neid kordi, kui ma isiklikult olen aidanud mõnda peret või mõnda üksikut inimest, on olnud ikka päris mitu. Võib-olla meeldejäävaim on üks nõuanne lapserikkale emale, kellele me kuigipalju saime ka materiaalset toetust anda. Arvan, et tänu minu nõuandele talitas see ema õigesti, mis lahendaski probleemi. Olen ka ise sageli pöördunud teiste inimeste poole nõuannete saamiseks, ka minu peale on inimesed oma aega ja energiat raisanud. Usun sellesse, et inimene, kes ise ei anna, ei saa ka palju.”

Ruth Martin, teede- ja sideministeeriumi ekskantsler:

“Kui nägin Viru tänaval külmal trepil poe ees, mis müüb kalleid riideid, jaanuari hommikul päikesetõusu ajal istumas vanamemme, tegi see haiget. Ja kui läheksin temast mööda nii, et ei annaks talle raha, et ta saaks minna kohvikusse sooja, saia ja kohvi osta, siis teeksin nagu kuriteo. Korra olen memme sealt trepi pealt ka püsti tõstnud, aidanud ta kohvikusse ning andnud talle raha. Ja kui ma selliseid memmekesi näen, on igakord mul pisarad kurgus, sest tegelikult ei tea ükski inimene ette, mis temast võib saada, kas ta ükskord ise ei ole samas olukorras.

Olen siiani veel täies elujõus naine. Oleks imelik, et ma üldse abi vajan. Aga omamoodi abiks pean küll seda, kui keegi juhatab sulle õige teeotsa kätte. Vahel saad alles hiljem aru, et oled õigel hetkel võtnud vastu võimaluse, mis on hiljem su elu väga palju muutnud. Kui siis tunned ära, et oled kellelegi tänu võlgu, et ta on õigel ajal olnud õiges kohas, siis see on ka omamoodi abistamine olnud. Minu elu muutis täielikult Tallinna tulek. See pakkumine tuli minu oma tuttavate-sõprade ringist. Usaldades pakkujat, võtsin selle vastu ja pole seda kunagi kahetsenud.”

Adik Levin, Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna juhataja, Pedagoogikaülikooli sotsiaaltöö osakonna professor:

“Mul on meeles 29. jaanuar 1974. aastal, kui elasin ja töötasin Kasahstanis. Pidin sel päeval ühest haiglast evakueerima kõik lapsed, sest surm laastas seda maja. Väljas oli üle 30 kraadi külma. Sõitsime lastega autos, ümberringi tuiskas. Ja eksisime teelt. Õhtu oli juba käes, siis nägime eemalt suitsu tõusmas. Autoga enam edasi ei pääsenud, hakkasime jalgsi suitsu suunas minema. Kaks tundi marssisime. Kui majja jõudsime, olime külmunud. Pererahvas ei küsinud, kes me oleme ja kust me tuleme. Andsid meile alkoholi ja süüa. Kui need inimesed poleks mind tookord päästnud, siis ma teiega siin praegu ei räägiks.

Minu töö on juba selline, et aitan inimesi iga päev. Ja minu elu reegel on, et kui ma ei saa inimesi aidata professionaalselt, siis püüan aidata moraalselt. Te ei kujuta ettegi, kui tihti inimene vajab toetust. Ka neid olukordi on olnud, kui olen saanud inimesi aidata lihtsalt niisama, mitte arstina. Meenub üks juhtum: sõitsin bussiga Kaunasesse, Leetu, ja buss sattus seal avariisse. Kaks last bussis said vigastada. Aitasin nad Kaunase haiglasse toimetada, läksin nendega kaasa. Ise jäin loomulikult bussist maha. Alles siis, kui lapsed olid turvaliselt haiglas, hakkasin oma asju otsima ja vaatama, kuidas ja millega edasi pääsen.”

Anu Tõniste, purjetaja Toomas Tõniste abikaasa:

“Mulle tuleb esimesena meelde hetk tänasest päevast. Käisime oma kahe pojaga teatris. Vaheajal ostsin neile kommi. Eemal jäi aga üks poiss mind õnnetult ja kurvalt vaatama. Andsin talle ka kommi. Lapse rõõmsat nägu nähes tundsin, et tegelikult tähendas see tema jaoks päris palju. Mul oli endal ka väga hea meel, et suutsin teda rõõmustada. Pärast etendust võttis vanem poeg mul kaela ümbert kinni, kallistas ja ütles, et, emme, sa oled nii hea. Ma ei oska midagi rohkem soovida.”

Jaanus Rahumägi, siseministeeriumi nõunik:

“Ma ei nimetaks heategu heateoks, ma nimetaksin seda normaalseks teoks. Meil naisega on eredalt meeles eelmise aasta 14. november. Sel päeval sündis meie tütar. Ja sünnituse ajal kutsuti meie ämmaemand Mustamäelt ühe korteri ukse tagant leitud imikut vaatama. Meie omalt poolt aga andsime sünnitusmaja poolt antud nn. beebipaki (riided, mähkmed jne.) sellele leidlapsele. Ja ühe mänguasja ka, mis meile kingiti. Aga ma ei nimetaks seda heateoks, see oli minu jaoks normaalne tegu.

Õnneks pole mul olnud väga palju selliseid olukordi, kus ma ise oleksin abi vajanud. Mind on väga palju aidanud minu naine Mari (Mari Rahumägi toob Eestisse Saksa kaubakatalooge - toim.). Ma ei söövita eraldi mällu, et see oli nüüd heategu, mis ma tegin. Arvan, et enamik inimesi teeb mingi teo põhjusel, et see tegu tundub neile vajalik. Ja ongi kogu lugu. Hiljem selle peale enam pikalt ei mõtle.”