Afganistani tulevik sõltub Pakistanist, moonipõldudest ja kohalikust võimust

 Alustame praegusest olukorrast. Mis Afganistanis toimub? Sten Reimann, teie naasite alles paar nädalat tagasi Afganistanist.

Sten Reimann: Arenguruumi on veel küll. Talibanil on praegu võime opereerida, seal tegutseb eri huvirühmi. Afganistani valitsus tegutseb tõhusalt ja Afganistani julgeolekujõud saavad samamoodi jalgu alla. Nad on olnud igal juhul edukad. Praegu paigutatakse üksusi ümber ja saabuvad USA merejala-väe üksused. Vastase võimekus ei ole mingil juhul paranenud, vaid pigem kahaneb. Taust, miks progress ei ole olnud nii kiire, peitub surnud ringis, mis tuleb narkootikumide müügist tulevast kasumist ja olukorrast Pakistanis. Pakistanist tulevad võitlejad, varustus, relvastus. Olukord Lõuna-Afganistanis on väga suurel määral seotud sellega, mis toimub Pakistanis.

Eesti üksused on olnud Helmandis kolm aastat, Afganistanis kokku kuus aastat. Mis on viimaste aastate jooksul julgeolekus reaalselt muutunud?

Harri Tiido: Olen käinud Afganistanis alates 2004. aastast. Vaieldamatult on paranenud Afganistani julgeolekujõudude võime korraldada iseseisvaid operatsioone. Teiselt poolt on Kabuli julgeolekuolukord halvenenud. Seda on näha näiteks välisriikide esindajate käitumise järgi: rohkem kasutatakse turvafirmasid ja soomustatud autosid. 2004. aastal sõitsid mitme riigi diplomaadid hariliku autoga ja majadel ei olnud mingit erilist valvet. See ei ole seotud ainult Talibaniga, suurenenud on ka organiseeritud kuritegevus, eriti inimröövide ja mõrvade arv. Herati puhul on täpselt sama lugu. Eelmisel aastal lahkusid Saksa investorid sealt Iraaki põhjendusega, et Iraagis on turvalisem.

Ingvar Pärnamäe: Kui vaadata kogu riiki tervikuna, siis 80% kogu madinast käib 11-s kõige pisemas haldusüksuses. See tähendab, et ebastabiilsed on väga kindlad piirkonnad: ringtee, lõuna, idaosa ja Kabul. Tervikuna on riigi asjad läinud paremaks. Et lahingutegevus käib, näitab seda, et vastane kogub vahepeal jõudu, siis tuleb tagasi. See on normaalne sõjategevus.

Milles seisneb ikkagi paradoks? Afganistani armee ja politseijõud saavad üha rohkem täiendust ja ka rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) tugi pole  väiksemaks jäänud, ent julgeolekuseis tervikuna muutub pigem halvemaks.

Tiido: Talibani võimekus on paranenud. Nad on paremini organiseeritud, neil on parem relvastus. Selle taga on suuresti narkoraha, mis endiselt kasvab. Praegu räägitakse aastas 300 miljonist dollarist, mis sealsete hindade juures on päris suur raha. Teiseks, riigi puudulik võime luua töökohti. Kui sissetulekut ei ole, on Talibanil alati võimalik palgata nii-öelda päevatöölisi, selle kaudu saavad nad informaatoreid, omandavad mõju.

Reimann: Peamine põhjus, miks julgeolekuolukord ei ole paranenud, on see, et neid alasid käsitletakse jupikaupa. Võetakse käsile üks provints, mis suudetakse mehitada, tõmmatakse kaardi peale joon ja teisel pool joont ei tegutseta. Lõuna-Afganistanist ilma Pakistanita ei ole mõtet rääkida, sest kohalikud ei teagi, et seal vahel on piir. Teine küsimus on: mille põhjal me ütleme, et julgeolekuolukord on halvenenud? Rünnakuid ja lahingukontakte on arvuliselt rohkem ja IED-sid (isevalmistatud lõhkekehad – H. R) on rohkem. IED-sid on kaks ja pool korda rohkem võrreldes eelmise talvega. Helmandi provintsis ei olnud aastal 2004 tõesti ühtegi lahingukontakti, sest polnud vägesid, kes oleksid seal tegutsenud. Nii kui me hakkasime sinna üksusi viima ja Talibani välja puhastama, arvud suurenesid. On selge, et kui ameeriklased hakkavad tegutsema nüüd Lõuna-Afganistanis, siis arvuliselt julgeolekuolukord halveneb. Talibani võimekus on paranenud ja minu arvates on peamine põhjus selles, et neil on Pakistani aladel täielik vabadus oma jõudusid taastada, väljaõpet korraldada, varustust soetada.  

Pärnamäe: Üks probleemiallikas on see, et Afganistani enda administratsioon ei ole arenenud sellises tempos, nagu oodati. Kui ISAF-i jõud käivad kuskilt üle, peaks seejärel sinna tulema Afganistani politsei ja asju peaks hakkama haldama kohalik külavanem. Kui selliseid inimesi ei ole, siis on selge, et ala läheb tagasi Talibanile. Riigina on Afganistan väga nõrk.

Kui palju sõltub julgeolek Afganistanis praegu sellest, mis toimub Pakistanis?

Tiido: Väga palju. Kui Pakistanis läheb kõige negatiivsema stsenaariumi järgi, siis on Afganistan selle kõrval lasteaiamäng. Tähelepanu järjestuses langeb Afganistan kümnendale kohale, esimesed üheksa kohta on kõik Pakistanil. Pakistanil on 80–130 mobiilset tuumalaengut ja see mobiilsus võib saada saatuslikuks. Kui Taliban provotseerib näiteks Pakistani-India piiril terava konflikti, käitub armee vastavalt oma manuaalile: tuumarelv tuleb valmis panna ja nii-öelda baasist välja võtta. Liikumise ajal on seda võimalik rünnata ja kätte saada. Edasi on juba tehniline küsimus, kuhu see toimetatakse. Väga ohtlik on see, et taliibidel puudub enesealalhoiuinstinkt.

Pärnamäe: Sada protsenti nõus. Viimased kuu aega on Pakistanis käinud väga suured lahingud. Riigi loode- ja põhjaosas on üle kahe miljoni põgeniku, mis näitab, et Pakistani probleemid on pigem suuremad kui Afganistanis.

Reimann: Operatiivtasandil käib Talibani juhtimine füüsiliselt Pakistanist ja me ei saa sinna mitte midagi teha. Suuremad otsused, näiteks kuidas opereeritakse edasi Helmandis, võetakse vastu seal.

Kas meil on üldse mingisugust alust loota, et Pakistan saab Talibaniga hakkama?

Tiido: Probleem oli selles, et Pakistani armeel oli ainult üks vastane – India. Praeguseks on nii lääneriikide survel kui ka riigi sees jõutud selleni, et pööratakse tähelepanu ka Talibanile. Kui näiteks India ja Pakistan lepiksid kas või kaheks aastaks kokku, et selle aja jooksul ei tee nad mitte midagi, võiks Pakistan viia oma väed teisele piirile. See aitaks tohutult kaasa. Teiseks on väga tugev Pakistani luure ISI. See on tegelikult Talibani isa ja, nagu öeldakse, pojale on ikka raske nuga selga lüüa. Siiamaani pole teada, kui siiralt nad selle asjaga tegelevad.

Pärnamäe: See on igati positiivne, et Pakistan on läinud liikvele. Umbes 70% nende relvajõududest valvas seni Indiat, 30% oli kuskil mujal. Kui nad saaksid oma vägesid ümber liigutada, oleks tegevusvõimalusi oluliselt rohkem.

Reimann: Arvan, et lähemas perspektiivis, aasta-kahe jooksul, on üleval küsimus, kuivõrd on Pakistani armee võimeline pidama seda tüüpi lahinguid. Kui tekib tahtmine, siis mõne aja jooksul peab armee võimekus sellele järele arenema. Praegu on nad pigem valmis pidama konventsionaalset lahingut, ent positiivses mõttes mugandumine toimub loodetavasti võimalikult kiiresti. Lootust on. Kui vaadata külade olukorda, siis ega inimesed ei taha Talibani. Nad toovad kaasa lahingutegevuse, nõuavad logistikat, võtavad toidu.

Kui mina Afganistanis käisin, siis korrati umbes igas kolmandas lauses väljendit „winning hearts and minds”. Kui palju ikkagi usaldatakse koalitsioonijõude ja kui palju Talibani?

Tiido: Ega Talibani eriti ei usaldata. Küsimus on ka tsiviilkohalolekus, selles vallas on meil usaldust küll. Näiteks Helmandis on esimest korda isegi kiirabi olemas. Loomulikult eelistaksid kohalikud, et välis-väed läheksid välja ja kohapeale jääksid vaid Afganistani enda jõud. Me ei saa kunagi eeldada, et afgaanid oleksid täiesti lojaalsed välisjõu-dudele. Nemad vaatavad asjale nii, et kõik välisjõud, kes on sinna kunagi tulnud, on veidi hiljem saba jalge vahel ka läinud. Nad ei saa panna oma saatust ainult välisjõudude turjale. Alalhoiuinstinkt ütleb: oleme igaks juhuks mõlemale poole.

Pärnamäe: Kabulis olid afgaanid ikka väga selgelt seda meelt, et kui rahvusvahelised väed välja lähevad, siis on Taliban tagasi, ja seda ei taha mitte keegi. Loomulikult peab lihtne mees nendes külades, kus käib reaalne käest kätte mäng, ette vaatama, et ellu jääda. Need afgaanid, kes tahavad aru saada, aru ka saavad. ISAF-i toetusprotsent ei ole liiga madal.

Reimann: Positiivne hetk oli jõululaupäeval, kui üks küla oli ära puhastatud ja toimus suur shura (külakoosolek – H. R). Helmandi politseipealik oli kohal, lubas tuua uue politsei, kõik külavanemad ja mullad olid kohal. Nad ütlesid, et on väga rõõmsad, et Taliban sealt minema pühiti. Taliban röövis, tõi endaga kaasa lahingutegevuse. Nad olid väga rõõmsad ka selle üle, kuidas Eesti sõdurid neisse suhtuvad ja austavad nende kultuuri. Aga nad ütlesid, et me ei saa üksteisest aru. ISAF ei saa aru puštude keelest ega käitumistavadest, põhjustest, miks nad liiguvad ühest kohast teise näiteks öisel ajal. Väga palju on selliseid pisikesi nüansse, mis tekitavad ebakindlust. Nad küsisid, kas oleks võimalik Afganistani armee üksus kohale tuua. Kohalikel on austus iseenda armee vastu.

President Hamid Karzai ja kaitseminiser Abdul Rahim Wardaki retoorika on selline: ärge tooge meile oma mehi juurde, vaid andke raha, küll me siis suurendame oma armeed ja politseid.

Tiido: Afganistani armee (ANA) on muutunud ikka kõvasti paremaks. Politseiga on rohkem probleeme, kuna seal on levinud narkomaania ja altkäemaksu võtmine. Kui juba aastaid tagasi oli jutt, et ANA-le peaks korraldama relvaabi, siis lõi Wardak lahti uhiuue relvakataloogi ja ütles: seda tahaks ja seda tahaks ja tegelikult seda veel ka. Kui nad oleksid kõike seda saanud, siis… Isegi USA armeel pole veel sellist relvastust. Muidugi, näiteks koptereid ja maaväe sõidukeid, mida on sealsetes oludes väga vaja, nad nüüd ka saavad. Oleme tõstatanud mitmel rahvusvahelisel kohtumisel võimaluse, et ehk tasuks Afganistanis luua kutsealuste armee. Kui oleks kaks aastat ajateenistust, võtaks see Talibani päevasõdalaste valiku väiksemaks, paljud õpiksid lugema, arendaksid näiteks autojuhtimisoskust.

Pärnamäe: Afganistani parlamendis tõstatatakse iga kuu aja tagant teema, millal lähevad väed välja. Kõige olulisem küsimus on see: kui ANA-s järjest suureneb meeste arv, siis kuidas seda kõike üleval pidada? Praegu on kogu sõjavägi üles ehitatud välisriikide abile, varustus on saadud välisriikidelt, hooldus-süsteeme ei ole välja arendatud, logistikat annab tükk aega parandada.

Reimann: Minu arvates on kindral Wardaki ambitsioonikus varustuse ja relvastuse uuendamisel äärmiselt positiivne. Mina suhtlesin Helmandis palju ANA 3. brigaadiga. Nad on äärmiselt tublid ja väga kõrgelt motiveeritud, aga nende väljaõppe periood on siiski väga lühike. Kalašnikov üle õla, pats õlale, ja lahingusse. Nad teevad väga karmi tööd. Enamik ISAF-i võitlejaid ei oleks nõus nii lühikese ettevalmistusega ja nii kehva varustusega lahingusse minema. Kui võtame taustsüsteemi, siis puudub neil igasugune logistika, enamikul puudub lugemisoskus, haridus. Sellise armee varustust ja relvastust ei ole võimalik uuendada lühikeste aastate jooksul. See peab käima samm-sammult. Oleme kogenud, kui raske on välisabi puslest kokku panna efektiivne üksus. Selles mõttes on ANA praegu täiesti mõistlikus faasis. Aga kui inimestel puudub lugemisoskus, siis ülemise riiuli kaupa ei saa neile ju anda.

Millised on koostöökogemused Afganistani sõduritega nendel meie meestel, kes tõesti külg külje kõrval lahingus käivad?

Reimann: Nii ja naa. Kohati on nendega koos tegutsemine eluohtlik. Järsku käib pauk, kõik tulistavad 360 kraadi igaks juhuks kõikidesse suundadesse. Ei tea, kas nad järgmisel hommikul teenistusse tulevad. Samal ajal on üksusi, mis tegutsevad väga efektiivselt. Näiteks kahes viimases suuroperatsioonis, mille korraldas ANA 3. brigaad kahe pataljoniga, kaotasid vastased mitu-kümmend inimest ja viimases sai haavata üks ANA võitleja. Sellegi põhjustas üks Afganistani politseinik. Aga üksikute kogemuste järgi ei tahaks anda hinnangut kogu olukorrale.

Tiido: Toon näite 2004. aastast. Pärast palgapäeva ei olnud mõnda venda nädal aega näha. Ta läks kodukülla raha viima, sest mingit muud võimalust raha saatmiseks ei olnud ja tema oli perekonna ainus teenija. Sellist probleemi enam ei ole.

Pärnamäe: Mis puudutab kõr-gemat juhtimistasandit ehk peastaapi ja ministeeriumi, kus mina pool aastat veetsin, siis on kogu ANA juhtkond minu arust päris hästi tööle hakanud. Neil kõigil on suur hulk välismaiseid nõunikke. Peas on asjad heal tasemel ja kala ei saa sealt mädanema minna.

Räägime OMLT-st (operational mentor and liaison team), mille meiegi plaanime järgmisel aastal välja saata. Alles mai alguses oli lätlastel väga kurb kogemus, kui kaks nende OMLT liiget surma said. Kahtlustatakse, et just Afganistani armeest pärit sõdurid reetsid nad Talibanile.

Reimann: Ma ei tea ANA-s ühtegi reetmise juhust. Ma ei tea, kas lätlaste juhtumi uurimine on jõudnud sellisesse faasi, et saaks öelda, et see toimus reetmise tõttu. Arvan, et juhul kui Eesti peaks välja panema OMLT või ETT (embedded training team – H. R) meeskonna, siis meie eelis on, et meil on lahingutegevusest parem ülevaade.

Kui ma vaatasin Läti OMLT juhtumit, jäi mulle mulje, et nad olid liiga passiivsed. Neid rünnati mitu korda järjest. Neis olukordades on väga oluline lahingukogemus, see aga lätlastel varasemast Afganistanis puudus.

Kui me oma OMLT või ETT sinna saadame, siis mis on nende ülesanne? Kas meil on olemas visioon?

Pärnamäe: See on töös, aga veel ei ole otsuseid, kes, kuhu ja kuidas. Minu kogemus ütleb, et selleks tuleb valmistuda väga põhalikult. Afganistani inimestega suhtlemise alustamiseks tuleb võita usaldus ja see võtab väga palju aega. Enne, kui sa sõber ei ole, pole võimalik neile praktiliselt midagi õpetada. Seni oled sa lihtsalt külaline, kellele viisakalt naeratatakse.

Räägime augustis toimuvatest presidendivalimistest. Kuidas võib valimiste toimumine mõjutada julgeoleku-olukorda?

Reimann: Viimane kogemus on valijate registreerimisega, kus Talibani huvi protsessi vastu oli leige. Loomulikult ei tohi valimisprotsess julgeoleku mõistes ebaõnnestuda, selles mõttes on ettevalmistusi vaja teha ja alasid julgestada. Teine asi on see, et Afganistani valitsusvastased ja ISAF-i vastased planeerivad oma tegevust suhteliselt lühikest aega ette. Tõenäoliselt ärgatakse millalgi augusti alguses ja siis on näha nende soov. Loodetavasti ei ole selleks ajaks neil enam võimet reageerida.

Saadame valimiste ajaks ühe kompanii omalt poolt lisaks. Mis on täpsemalt selle kompanii ülesanne ja kuhu ta läheb?

Reimann: Konkreetne lahinguülesanne on praegu veel koostöös USA merejalaväelastega kavandamisel. On väga tõenäoline, et see kompanii hakkab opereerima ka Helmandi provintsis, võib-olla Lõuna-Helmandis või lähinaabruses. Esimesed kohtumised on toimunud, aga kuna USA merejalaväelased toovad üksusi alles sisse, et saavutada oma operatiivvõimekus, siis ei ole selle kompanii jaoks nii konkreetselt lahinguplaane veel tehtud. Kindlasti kasutatakse ära meie manöövervõimet Pasidega.

Pärnamäe: Oluline on rõhutada, et see on järjekordne operatsioon, mida väga paljuski juhivad afgaanid. Nemad turvavad kogu seda asja põhiosas. Kõige seesmises ringis on Afganistani politsei, kui neist jääb väheks, tuuakse ANA-st jõudu juurde ja alles kolmandas ringis tuuakse vajaduse korral juurde rahvusvahelisi vägesid.

Parandage mind, kui ma eksin, aga minu arusaamise kohaselt on Eesti üks väheseid kui mitte ainuke, kes kahekordistab oma Afganistani-osaluse. Kas sellise riski võtmine on õigustatud?

Tiido: Mina arvan, et on küll. Meie huvides on siiralt, et presidendi- ja provintsivalimised mööduksid rahulikult. Siis oleks üks samm edasi tehtud. Kui rahvas loeks neid esindajaid enda esindajateks, tooks see lähemale hetke, kus saame oma väed välja viia.

Kui rääkida presidendivalimistest sisulisemalt, siis mida võib oodata? Kas Hamid Karzaile on pakkuda reaalset alternatiivi?

Pärnamäe: Olukord Afganistani sisepoliitikas on väga muutlik. Paar kuud tagasi oli Karzai veel suhteliselt nõrgal positsioonil ja tal oli palju vastaseid. Opositsiooni viga oli see, et nad ei suutnud ühtses kandidaadis kokku leppida ja mängisid iseennast maha. Kokkuvõttes oli Karzai kevadel oluliselt rohkem või-detav kui praegu. Aga paari kuuga võib see pilt veel väga palju muutuda.  

Tiido: Karzai on diilimeister. See on tema voorus ja suurim puudus. Riigijuhtimisel teeb ta tihti tehinguid. Ta on üles kasvatatud hõimupealiku perekonnas, kus üks poeg õpetatakse pealikuks, ülejäänud äri tegema. Tema kasvatati pealikuks. Ta on suutnud oma väga nõrga käe väga tugevalt välja mängida. Ta võttis omale kaks asepresidendikandidaati.

Üks neist on endine sõjapealik Mohammad Fahim, kes on üsna verise minevikuga mees ja tema valik tekitas väga suurt rahvusvahelist vastukaja. Selle käiguga lõi Karzai opositsiooni lõhki ja verisemat seltskonda tema vastaste hulgas jäi vähemaks. Ainus reaalne vastaskandidaat on endine välisminister Abdullah Abdullah, kes on poolenisti puštu ja poolenisti tadžikk, aga Karzail on konkurentsitult kõige suuremad šansid.

Naiivne lõpuküsimus. Millal saame turistidena Afganistani minna?

Tiido: Osta homme pilet, sõida. On suur võimalus, et ei lööda maha ega röövita. Muidugi on võimalik ka teistpidi.

Reimann: Põhja-Afganistanis saab täiesti vabalt ringi käia.

Pärnamäe: Alpinistide grupid juba käivad Afganistanis. Selliseid piirkondi on täiesti olemas.