Vene sanktsioonide bumerangiefekt

Esmapilgul näib kaika-loogika veenvam. Eesti firmade eeldatav kahju ulatub esialgsete arvestuste kohaselt sadadesse miljonitesse kroonidesse. Samas need firmad teavad, et nad tegutsevad riskantsel turul ja on selle riskiga arvestanud. Eeldus, et äri ja poliitika on Venemaal erinevad nagu tuli ja vesi, näib lihtsalt naiivne. Isegi kui firmad lähtusid sellistest muinasjutulistest arusaamadest, siis nende firmade kahju ei võrdu Eesti kogumajanduse kahjuga perspektiivis.

Miks arvestada kahju staatiliste mudelite alusel, kui majandus on dünaamiline? Firmad kohanevad ja leiavad uued võimalused. Sanktsioonid viivad “loova hävitamiseni”, sundides ettevõtjaid suunduma uutele turgudele. Venemaa 1990-ndate kaubanduspiirangud aitasid Eesti majanduse läände ümbersuunamisele kaasa rohkem, kui eestlased ja Venemaa valitsus tahavad tunnistada.

Huvitav paradoks

Bumerangi-loogika on veel veenvam, kui analüüsime sanktsioone kui vahendit välispoliitika eesmärkide saavutamiseks. Majandussanktsioonide kohta tehtud akadeemilised uuringud on toonud esile huvitava paradoksi: majandussanktsioonid on muutunud populaarsemaks kui varem, aga samas ei saavuta nende elluviimine enamikul juhtudel soovitud välispoliitilisi eesmärke. Gary Hufbaueri, Jeffrey Schotti ja Kimberly Ann Ellioti hinnangul on alates 1973. aastast vaid 24 protsenti  maailmas rakendatud sanktsioone osutunud edukaks. Robert Pape Chicago ülikoolist peab seda hinnangut liiga heldeks ja on arvutanud, et vaid viis protsenti sanktsioone on edukad. Daniel Drezner Tuftsi ülikoolist toob oma mänguteooriast lähtuvas analüüsis esile, et sanktsioonide rakendamine juba iseenesest seab nende mõttekuse kahtluse alla. Drezneri hinnangul on palju tõhusam sanktsioonidega ähvardamine. Tihtipeale ähvardamisest kaugemale ei jõutagi, sest mõlemal osapoolel on huvi konflikt lahendada. Vastastikku sobiva lahenduseni jõudmine viitab, et osapooled on motiveeritud vältima sanktsioonide kehtestamist. Kui on juba jõutud sanktsioonide kehtestatamiseni, siis see motivatsioon ei ole piisav.

Lisaks on uuringud toonud esile, et sanktsioonid saavutavad soovitud tulemuse kõige paremini majandus- ja teiste “madalpoliitika” küsimuste lahendamisel. Seevastu julgeoleku- ja muude “kõrgpoliitika” eesmärkide saavutamisel on sanktsioonide tulemuslikkus kesine. Pronkssõduri sümboolne tähendus on seotud viimasega.

Kui Vene sanktsioonide eesmärk ei ole vaid kaika-loogikat hindavatele gruppidele rõõmu valmistamine ning vastu rinda taguva “meie” tunde õhutamine, vaid Eesti sisuline karistamine ning mõjutamine, siis on tulem soovitule vastupidine. Sest see “karistus” ei jagune võrdselt kõigi Eesti firmade, eraisikute ja huvigruppide vahel. Kõige rohkem saavad kahju need, kelle majandustegevus on seotud Venemaaga. Ehk teisisõnu need huvigrupid, kes saavad kõige rohkem kasu headest majandussuhetest – ja kuna Venemaal on kõik ülepolitiseeritud, siis veel rohkem headest poliitilistest suhetest. Kui Venemaa eesmärk on Eestis oma mõju suurendamine, siis sanktsioonid pigem nõrgestavad seda, kuna need nõrgestavad huvigruppe, kes oleksid Eestis kõige suuremad Venemaa eestkostjad. Ning see on vaid otsene materiaalne mõju. Kaubanduse tulem ei seisne vaid kaupade vahetamises.

Bumerangi püüdmine

Bumerangiefekt eskaleerub, kui näha Vene “mitteametlikus” Eesti kaupade boikotis Kremli tellimust. Naiivne on eeldada tugevat Vene kodanike initsiatiivi rohujuure tasandil. Eesti on Euroopa Liidu ja WTO liige. Venemaa on WTO kandidaatriik ja oluline EL-i kaubanduspartner. Hoolimata mõlema organisatsiooni formaal-legaalsest olemusest, ei ole poliitika sisuliste otsuste puhul kuhugi kadunud. Kui asümmeetriline reaktsioon pronkssõduri teisaldamisele siduda näiteks EL-i murega Venemaa energiaekspordi pärast ja Poola liha impordi piiramisega Venemaal, siis Kremli motivatsioon tagasilendavat bumerangi kinni püüda suureneb.