Põllult saab soodsalt ehitusmaterjali

“Mida vähem poes käid, seda odavam ehitus tuleb,” tõdeb Jõhvi vallavalitsuse arhitekt Andres Toome (34). Tema hankis oma sauna ehitamiseks materjali hoopis tuttava taluniku põllult.

Sompa mõisa võlvkeldri vundamendile püstitatud põhust saun näeb välja nagu vaese mehe maja. Uhke abihoone ehitamiseks pole mees pangast pennigi laenanud ega ehitusproffe kummardamas käinud.

Kes õpilasmaleva päevil poole ööni kolhoosi heinaküünis tulikuumi kiipaid (heinapakke) lahti harutas, see kõrrelisi ehitusmaterjaliks kasutada ei julge – mis siis kui äkki süttib põlema? Puidu saab kuivatist läbi lasta, aga kuidas sa põhku kuivatad?

Kui põhupress on ilusa ilmaga põllule matsutama saadetud, ei juhtu midagi, kinnitab Toome. Tema sai oma põhu juba viljakoristuspäeval oma “salve”. Pealegi polevat põhk Toome sõnul mädanemist põhjustavate bakterite jaoks eriline maiuspala. Selle kinnituseks osutab ta sauna ehitusest ülejäänud ja teist aastat lageda taeva all kössitavatele põhuhunnikutele, mis vaatamata taevasele veele ei idane ega mädane.

Katus pidagu vett

Põhumaja “müts” ja “saapad” olgu vettpidavad, paneb Toome südamele neile, kel tahtmist sedavõrd veidra ehitusmaterjaliga kätt proovida. Kui katus majale vett krae vahele ei tilguta ja vundament niiskust sisse ei ima, võib majale ennustada pikka iga.

Põhukiipad, mis maja puitkarkassis villa ülesannet täidavad, rahuldavad ka kõige karmimaid soojustusnõudeid. Kivivillale jääb põhk siiski alla. Unustada ei tasu aga seda, et hinnavahe põhu ja kivivilla vahel on kümnekordne. Andres Toome maksis kuupmeetri põhu eest vaid 30 krooni transpordiraha, samal ajal kui kivivilla kuupmeeter maksab poes 400 krooni.

“Otse kivivilla peale sa krohvi kanda ei saa, põhu peale aga julgelt,” õpetab Toome. Krohvi tegemiseks soovitab ta pinnasest savi kaevata ja see liivaga segada. Tsemendiga võrreldes on tulemus taas kümme korda odavam. Toome tunnistab, et ise ei viitsinud ta mullatöödega jän-nata ja tõi savi Aserist.

Poest raske raha eest müüdava värvi asemel kasutas põhusauna ehitaja lupja. “Kaks kotti lupja saja krooni eest ja terve maja on värvitud,” pakub Toome säästlikele vihjeid.

Veel soodsaid lahendusi

Puitkarkassi ehitamiseks kasutas Toome lammutamisele läinud maja põrandalaudu. “Poes on selle maja ehitamise ajal ikka üsna vähe käidud,” tõdeb Toome. Tänu säästlikkusele on tema sauna ruutmeetrihind vaid 2000 krooni.

Toome soovitab enda kombel internetis ringi vaadata ning välismaalt raamatuid tellida, kel suur säästuhuvi. Mees ise vaevab hetkel pead sellega, kuidas saunakatusele rohelist sammalt kasvatada. “Katusekalle on selleks vist liiga suur, kuid jogurtiga kastmist tasub proovida,” mõtiskleb ta. Põllule on sauna ehitus mehe juba viinud, viib meiereisse ka.

Kui mõisa võlvkeldri vundamenti poleks krundil omast käest võtta olnud, oleks põhusaun kerkinud Michelini kummimehikese kasutatud “saabastele”. Nimelt kaalus alternatiivmaterjalide aldis Toome mõnda aega ka uue vundamendi ehitamist kasutatud rehvidest.

Ärge laske sigadel maju ehitada!

•• Kõik on kuulnud muinasjuttu kolmest ruigam-ehitajast, kes üksteise võidu endile maju ehitasid.

•• Niff-Niff, või oli see hoopis Naff-Naff, ehitas maja õlgedest. Millest see teine ehitas, ei tule kohe meeldegi. Kolmas rõngassaba Nuff-Nuff tegi eluaseme igatahes tellistest. Sellest majast hunt jagu ei saanud ja nii päästis Nuff-Nuff koduta jäänud velled põrsapraeks saamisest.

•• Andres Toome teab sellele muinasjutule rääkida aga teistsuguse lõpu. Hunt ootas, kuni maavärin tellismaja uppi väristas ja sõi siis kõik põrsad ära. “Siit moraal: ära lase sigadel maju ehitada,” hoiatab Toome.