Õppuritel praktikaga igakevadine jama

“Praktikakoha pärast ma eriti ei pabista. Aga majandustudengid räägiksid teile hoopis teist juttu,” ütles Tallinna tehnikaülikooli elektroenergeetika 3. kursuse tudeng Mario (20). Sel suvel on tema jaoks sobivaim aeg, et üheksanädalane praktika enne ülikooli lõpetamist ära teha. “Üks koht oli soolas, aga nädala eest öeldi sealt ära,” rääkis Mario. “Midagi ikka leiab. Iseasi on tasustamisega ning mängib seegi, mis tööd firma annab. Pole mõtet aega raisata elektripostide lugemisele. Tahaks, et tööl saaks kasutada õpitut.” Erialase praktikakoha leidmiseks läheb tõenäoliselt vaja tutvusi, arvas tulevane elektroenergeetik. Mariol on oma plaan: ta püüab leida praktikapaiga, kus võiks poole kohaga tööd tehes käia edasi ka sügisel, kooli kõrvalt.

Praktikandi mured

Noored püüavad ühildada kohustusliku praktika rahateenimisvõimalusega. Sest kohustuslik praktika paneb kinni suure osa suvevaheajast ehk siis ajast, mil oleks võimalik järgmiseks õppeaastaks pisutki elamisraha teenida. Praktikandile palka maksta tööandjal kohustust pole. Nii kasutatakse noori kogemuste hankijaid tihtipeale lihtsalt odava tööjõuna või kohvikeetjatena.

“Kahjuks on tõesti Eestis firmasid, kes lihtsalt kuritarvitavad praktikante,” ütles Jõhvi ametikooli direktor Arthur Seppern. Ta meenutas kurba juhtumit, mil kolm noort tulevast tislerit tegid edukalt ära praktika, kuid viimasel päeval taganes tööandja esialgsest kokkuleppest maksta neile selle eest tasu. “Poistel oli raha väga vaja ning nad olid õnnelikud, kui selle koha said. Eriti kurb juhus, sest majanduslik olukord on poistel raske,” rääkis Seppern. “Meie telefonikõnesid tööandja lihtsalt ignoreerib.” Ja polegi rohkem midagi teha.

Ametikooli direktor kinnitas väidet, et n-ö selget eriala õppival noorel on kergem praktikakohta leida. “Ettevõtjad vajavad oskajaid töökäsi. Enamik neist on väga huvitatud, et praktikant ka hiljem tööle tuleks. Praktikaga panustavad nad omalt poolt noorte koolitamisse, sest mis seal salata, nii mõnigi kord jääb kooli praktikabaas ettevõtetele tublisti alla.” Jõhvi ametikoolil on sidemed 150 ettevõttega, neist 80 protsenti tegutseb Ida-Virumaal. Eriti nõutud on praktikale toitlustus- ja ehitusalade õppurid. “Ettevõtjad ise helistavad ja küsivad, kas keegi on huvitatud. Need, kellega regulaarselt suhtleme, suhtuvad praktikantidega tegelemisse täie tõsidusega,” ütles Seppern.

Saaremaa Laevakompanii juht Tõnis Rihvk mäletab 20 aasta tagust aega, kui tal endal tuli praktikasooviga ukse tagant ukse taha käia. “Midagi meeldivat selles pole,” ütleb ta ja lisab: “Kust need meremehed siis tulevad, kui me neid ise koolitada ei aita?“ See, kas praktikale tulnud noorest ka tõepoolest abi on, saab hästi kiiresti selgeks – kaptenid-juhendajad on kogenud. Lähiminevikust ei meenu küll, et keegi oleks tulnud ära saata, ütles Rihvk.

Alati pole suvepraktika võimalik

•• Tulevased hambaarstid kurdavad, et väga raske on suveks praktikakohta leida. Seda põhjusel, et suurem osa tegutsevatest hambatohtritest on avanud erapraksise ja tihtipeale on tegu ühe kuni viie töötajaga firmaga. Kui arst puhkusele läheb, suleb hambaravikabinet lihtsalt uksed.

•• Hambaarst Kristiina Kiisa kinnitab juttu. “Tegelikult on lool kaks poolt. Esiteks tahaksime puhata siis, kui puhkavad kõik teised pereliikmed, kes pole hambaarstid. Teiseks on asi selles, et kõike pole hambaravis tark kuumaga teha,” selgitas oma ravikabinetis ainsa tohtrina tegutsev Kiisa.

•• “Aga tudengid tahavad just suvel tulla. Kui neil oleks võimalus teha praktikat aasta ringselt, oleks asi hoopis teine. Küsimus on ajastuses.” A.N.