Õmbluse äriidee: rikkaks riigikogu otsusega

Kui kolm riigikogu istungit võiks tõsta meie rikkust kaks korda, siis miks mitte suurendada riigikogu tootlikkust ja tõsta meie rikkust kohe kümme korda?

Eurolaenude võtjate kuumaksed kroonides alaneksid kümme korda, või kui kuumaksed samaks jätta, saaks laenukoormast lahti kümme korda kiirema ajaga. Meie majanduslangus oleks üsna kiirelt Eestimaalt pühitud ja suunduksime kiirelt uuele kasvule.

Rahvale ju räägitakse, et nii saabki rikkaks

Selline loogika võib tunduda absurdselt naivistlik, kuid kui jälgida seoses võimaliku devalveerimisega – krooni kursi langetamine euro suhtes - rahvale räägitavat juttu, siis peaks riigikogu otsusega saama rikkust luua küll.

Inimestele on selgitatud, et devalveerimine ei lahenda Eesti probleeme, vaid pigem tekitab neid juurde. Põhjus nimelt selles, et devalveerimise korral suurenevad eurolaene võtnud Eesti elanike ja ettevõtete pangalaenude tagasimaksed kroonides. Kuna enamik laenuvõtjaid on laenanud eurodes ja keegi ei taha tõusvaid kuumakseid, siis on krooni kursi langetamine aga probleemiks küll ja seega ei ole devalveerimine hea .

Sellest loogikast jääb mulje, et devalveerimine oleks mingi sedalaadi otsus, millega on võimalik administratiivses korras otsustada, kas jääme vaesemaks või ei. Revalveerimine oleks tulenevalt eeltoodust ju administratiivne võimalus oma rikkust suurendada lihtsalt riigikogu otsusega.

Kui riigikogu näiteks otsustab, et devalveerime, siis riigikogu otsuse tulemusena jääme vaesemaks. Kui riigikogu ei otsusta devalveerimise kasuks, siis otsuse langetamata jätmise tulemusena jääme rikkaks edasi. Otsusest justkui sõltuks, et kui rikkad me ikka oleme.

Kui majanduses tegelikult ka sellisel viisil otsustuskorras rikkust-vaesust luua oleks võimalik, miks me siis ei otsusta näiteks hoopis oma rikkust suurendada? Miks ei võiks me oma tänast 200 miljardit krooni ületavat eurolaenude koormat tõepoolest kümme korda revalveerimisotsuse abil vähendada? Tänases majanduslanguses ja eelarvedefitsiidi tingimustes oleks see vajalikum kui kunagi varem.

Kui maailm aktsepteeriks sellist rikkust, siis oleks väga hea

Raha väärtusega on see lugu, et konverteeritavuse tagamiseks peab ka teiste riikide üldsus kehtestatud kurssi rohkemal või vähemal määral aktsepteerima. Järelikult peab raha vahetuskurss peegeldama enamvähem adekvaatselt majanduse tugevust, valuuta kattevara ja riigi üldisi arenguperspektiive. Kui vahetuskursi otsus tuleneks üksnes valitsuse/parlamendi otsusest, siis võiks ju Aafrika vaesed riigid endale sellisel viisil rikkust luua.

Järelikult peab riigikogu otsus krooni vahetuskursi osas sõltuma Eesti reaalsest majanduslikust olukorrast ja tulenema sellest. Kui Eesti läheb majanduslangusesse ja asjad lähevad allamäge, siis on võimalus rääkida ainult devalveerimisest, mitte revalveerimisest. Kui Eestis on majanduskriis ja devalveerimine on halbadest otsustest parim, siis selle otsuse langetamise tegelikud tagamaad ei sõltu sellest, kas keegi on ennast lõhki laenanud või mitte. Pigem on üle võimete laenamine devalveerimist soodustavaks, mitte seda välistavaks asjaoluks.

Kuid senikaua, kui rahvale jätkatakse sellise jutu ajamist, et meie viimaste aastate ülelaenamine on devalveerimist välistav asjaolu, siis on see sama tark kui rääkida, et revalveerimisotsus krooni vahetuskursi tõstmiseks kümme korda vähendaks meie kroonide laenumakseid kümme korda ja kõik see on hea tahte korral vaid riigikogu kolme istungi kaugusel. Kui see nii oleks ja seda ka tehtaks, siis oleks see ilmselt parim äriidee aastaks 2009.